Eesti Psühhiaatrite Seltsi juhatuse liige, Viljandi haigla vanemarst Reet Madisson muretseb selle pärast, mis saab lastest pärast haiglast väljakirjutamist. Foto: Peeter Kümmel

Reet Madisson, millest on need häired tingitud?

Laps ei suuda täita temale pandud kohustusi ja ootusi koolis käitumise ning meeleolu stabiilsuse osas, ema aga suhtub oma tervise või töö tõttu tema vajadustesse ignoreerivalt.

See ei ole sugugi vaid halvasti toime tulevate perede probleem. Lapsele ei ole vaja niivõrd raha, kuivõrd pühendumist ja aega. Kui vanematel seda ei jätku, ei paku kodu lapsele piisavalt tuge ja turvalisust.

Paratamatult võib meil kõigil mõni asi või ettevõtmine ebaõnnestuda. Sobivate turvasüsteemide olemasolul me mitte ei masendu sellest, vaid kogume ennast ja leiame uued suunad. Kui aga turvasüsteemi ei ole, on see tugev riskifaktor.

Kas selline turvasüsteem on inimesel juba sündides või saab ta selle kasvatusega?

Umbes kümnendikul lastest ja noorukitest on geneetiline soodumus ebaõnnestumistele depressiivselt reageerida.

Missuguses mõõdus see halb eeldus realiseeritakse, sõltub ikka sellest, kas kodu last toetab; kas ta on saanud sobiva suhtlemismustri ning kas emal jätkub elutarkust ja tervist. Kui ema ise on kasvanud oludes, mis pole talle peremustrit andnud, on tal oma lapsega palju raskem toime tulla.

Tihtipeale aitab hüljatud last tema juurte väljatoomine: me püüame välja selgitada, kes on lapsele tähtsad täiskasvanud, muretseda nende pildid, panna albumisse ja korraldada kohtumist. Me sõnastame positiivselt põhjused, miks täiskasvanud lapse hülgasid, et laps ei tunneks selles endal süüd.

Purjus isa tuleb koju, peksab lapse ilma mingi põhjuseta läbi ja laps tunneb, et ongi süüdlane.

See kujuneb pikaajalise väärkohtlemise tulemusena. Kui lapse põhivajadused on pikka aega rahuldamata, hakkab ta ennast tundma alaväärsena ja kasutama võtteid, mida heaks ei kiideta. Ta ei hooli sellest, sest ta ju teab, et temast ei peeta lugu. Ta elab ainult pool päeva korraga.

Raskuste puhul on väga oluline just juurte olemasolu. Et laps teaks: nende probleemidega on tema peres ka varem toime tuldud ja see, mis temas on kiiduväärset, ei kao kuhugi.

Lapsel, kel ei ole juuri, on ainult tema ise. Keegi ei toeta teda. Väiksele lapsele on aga väga oluline kellegi pärast tubli olla. Enda pärast tubli olemine kujuneb hiljem.

Probleeme ei ole ainult hüljatud või elus mitte toime tulevate vanemate lastega.

On üsna palju peresid, kus vanemad püüavad aega rahaga kompenseerida ja emotsionaalset lähedust ei ole. Ema ei aita lapsel olukordi analüüsida ja aru saada näiteks teistele inimestele tekitatud ebameeldivustest. Ei kujune välja normaalset empaatiavõimet ja laps ei suuda aru saada, mispärast teised teda tõrjuvad.

Kas narkomaania süveneb endiselt?

Peame olema valmis selleks, et narkomaania suureneb. Mul on õnn töötada Lõuna-Eestis, kus laste ja noorukite tervist kahjustavad ained on põhiliselt viin ja puskar. Kohtudes kolleegidega Ida-Virumaalt ja Tallinnast, kuulen, et nende mure on kohanemishäirega depressiivsed lapsed, kes kasutavad opiaate (oopiumi sisaldav ravim — toim.).

Noorel inimesel õnnestub narkomaaniat ikkagi ravida, aga see eeldab toetavat võrgustikku.

Kas teil on oma praktikast tuua mõni positiivne näide?

Üks nooruk, kes amfetamiini kasutas, on tänu depressiooni ravimisele ja vanavanemate toele sellest hädast üle saanud. Poisi haiguslikult alanenud meeleolu ja kohanemishäired olid põhjustatud sellest, et vanemad ei püsinud oma rollis ja hülgasid ta.

Kas vanemad on alkohoolikud?

Ei ole. Poisi ema oli väga noor ega suutnud seetõttu emotsionaalselt lapsele toeks olla. Ta pani talle veel kohustuse nooremate õdede järele vaadata ja neile vanema eest olla.

Selliseid lugusid tuleb lastepsühhiaatria osakonnas iga kuu ette kaks või kolm. See on tüüpiline, see ei ole kellegi nimeline lugu.

Laps vajab kindasti mustrit, kuidas elus hakkama saada. See, millised on põhiväärtused, tehakse selgeks perekonnas, seda ei loeta kusagilt raamatust.

Toon ühe näite. Tüdruk on kaheksa-aastane, kui tema ema sooritab enesetapu. Lastekaitsetöötaja otsustab lapse hooldamise õiguse anda ema töötule elukaaslasele, kuigi asula inimesed teavad, et mees tarvitab 14-15-aastaste neidude seltsis alkoholi ja väärkohtleb neid.

Nii kujunebki aastatepikkusest väärkohtlemisest posttraumaatiline häire, mis paneb tüdrukut uuesti läbi elama alkohoolikute seltskonnas aset leidnud ebameeldivaid sündmusi. Tema enesehinnang on ebakindel ja ta ei suuda oma perekonnaga toime tulla. Tal on täiskasvanutest väga vale arusaamine, sest need mustrid, mis talle lapsena ette pandi, on väärad.

Tõenäoliselt võiksid teda aidata aastatepikkune toetus ja psühhoteraapia, mis lõhuks negatiivsed mälestused ning looks adekvaatse minapildi.

Tahaks uskuda, et see näide on väga halb erand.

See ei ole erand! See on meie igapäevane töö. Meil on igal nädalal kaks või kolm võrgustiku koosolekut, millel arutame kohaliku sotsiaaltöötaja, kooli sotsiaalpedagoogi ja teinekord ka vallavanemaga, kuidas leida toetust lapsele, kelle põhivajadused on aastaid olnud rahuldamata, rääkimata väärkohtlemisest ja hariduseta jätmisest.

Emotsionaalse väärkohtlemise pärast kedagi vastutusele võtta ei ole viimase kümne aasta jooksul kahjuks võimalik olnud. See peab olema füüsiline dokumenteeritud väärkohtlemine, mida meie kohtud käsitlevad.

Toonitan, et see, millega mina statsionaaris kokku puutun, on jäämäe veepealne osa.

Lastepsühhiaatria ambulatoorne süsteem on viimase kümne aasta jooksul teinud umbes viiekümne protsendi ulatuses vähikäiku. Viljandis on asjad veel suhteliselt hästi, kuigi haiglale on meie osakonna ülalpidamine majanduslikult kahjulik. Muide, meie lasteosakond on 26-aastane!

Laps saab siin haigekassa kulul olla 20 päeva. Kui ta siis välja lastakse, peab töö temaga jätkuma, esialgu kindlasti kord nädalas. Selleks pole võrgustikku Järva, Jõgeva, Valga, Lääne, Rapla, Lääne- ja Ida-Viru maakonnas.

Lootsime, et haigekassa aktsepteerib uut lastepsühhiaatria teenust, aga ilmselt seda lähemal ajal veel ei juhtu.

Ohu märgid

Vanemates peaksid ohutunnet tekitama lapse senisest erinev käitumine (ootamatu impulsiivus, otsustamisvõimetus, rõõmutus, huvipuudus seni huvi pakkunud asjade ja tegevuste vastu), isumuutus ja unehäired. Kõrvust ei tohi mööda lasta otseseid ütlemisi elutüdimuse kohta.

Laps võib loobuda seni jõukohaste kohustuste täitmisest või ei suudagi neid täita. Ta ei hoolitse enam oma välimuse eest ja jätab unarusse senised huvialad. Lisanduda võivad kehalised kaebused: pea- ja kõhuvalu või muu.

Kui lapsele puhkuse andmine ja elustiili muutmine ei aita, tuleb pöörduda lastepsühhiaatri poole, sest tegemist võib olla tõsise depressiivse seisundiga.

Allikas: Reet Madisson

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3.8