Alvar Loogile jäid etendusest eelkõige meelde tüdrukute sääred, uhke pesu ning muusika. Pildil üks osatäitjatest Hilje Murel. Foto: Kalvi Kants

Umbes sellist ansamblit nägi väikese saali seinte vahel viimati kuus aastat tagasi Andres Lepiku lavastuses «Tantsutund». Siis tegelesid naised kollektiivselt keharasvade kaotamisega, nüüd ühendas neid töö orkestris. Mõlemal korral jäeti ainsa meesliikme osaks pianisti roll.

«Tantsutunni» psühholoogilise realismi asemel pakkus Kalju Komissarovi lavastus vaatajaile hoopis sümbolismi, vabastavast naerust oli saanud painajalik grotesk.

«Orkester» on alguse ja lõputa lugu. Pole temas ei selgeid karaktereid ega õiget narratiivi, üksnes omavahel lõdvalt seotud stseenid naishäältele.

Selles osas jätkab Ugala uuslavastus kaks aastat tagasi esietendunud «Vagiina monoloogides» (lavastaja Elina Männi) kasutatud teatrikeelt. Ent «Orkester» läheb sealt veel mitmeski mõttes edasi: naised on siin keskeltläbi nooremad, napimalt riides ning veel hüsteerilisemad.

Muusikale allutatud draamaetendus

«Orkester» on otsast lõpuni muusikale allutatud draamaetendus, mille žanrilist kuuluvust ähmastavad läbimõeldud tantsunumbrid. Liikumisjuht Oleg Titovi töö väärib imetlust: laval ei tehta peaaegu mitte ühtegi juhuslikku sammu.

Kalju Komissarovi lavastus teatraalsusega ei koonerda. Otsekui mõne suure muusikateatri püünelt pärinevad dekoratsioonid, kostüümid, parukad ja meik (kunstnik Krista Tool) mõjuvad Ugala väikeses saalis groteskselt. Pole kahtlustki, et see on taotluslik. Hoopis raskem on vastata paratamatult tekkivale küsimusele selle taotluse kunstiliste tagamaade kohta.

«Orkester» on semiootiline kompott. Kõigepealt loetakse meile üks Alliksaare luuletus, mis osutaks justkui võidukale resignatsioonile, elule teispool surma («ei enam karda õudset surmasalu, / ta musti ohte kurikavalaid / / surm ainult olemisest teise retk»). Tekkinud muljet süvendavad unenäoline atmosfäär, muusika ja hämar valgus. On see põrgu eeskoda või kellegi alateadvus?

Ka kõik karakterid (või hoopis polüfoonilise teadvuse hääled?) redutseeruvad kuidagi liiga lihtsalt psühhoanalüütilise mõisteaparatuuri peamisteks muutujateks: libiido (Hilje Murel ja Kadri Lepp), surmaiha ja tunnustusvajadus (Triinu Meriste), hirm/äng (Maria Soomets), rivaliteet (Luule Komissarov), armukadedus (Carita Vaikjärv) ning Oidipuse kompleks ja vuajerism (Aarne Soro).

Kohati oli sellega ülegi pingutatud: Kadri Lepp istus vähemalt poole etendusest, jalad demonstratiivselt laiali, ehkki tema instrumendiks polnud kavalehe kohaselt mitte tšello, vaid viiul.

Kuidas saada subjektiks?

«Orkester» kutsub tõlgendama, lastes vaatajal iseendale auku kaevata. Siinkirjutaja nägi selles lämmatatud teadvus(t)e püüdu suurema subjektsuse poole: kas kunsti, voodi või armastuse kaudu, ehkki kell sunnib muudkui takka ning individuaalsust nivelleeriv töö ja sotsiaalne elu ei oota.

Masinavärki hoiab käimas impersonaalne peremees, kelle autoriteetne hääl tuleb kusagilt ülalt. (Oli see nutikas taotlus või äpardunud kunstnikutöö, et näitlejate retušeeritud näod reklaamipostril ja kavalehel elutuid nukke meenuta-sid?)

Ugala lavalt nähtud orkestriruum markeeris reaalsuse tagatuba või proovisaali, vahejaama teel unistuste ja ideaalide poole. Nii tsiteeritud Alliksaare luuletus kui ka ainsana teatava subjektsuse saavutanud tegelaskuju (Triinu Meriste) osutasid, et see maailm meid ei vääri. Peame surema koos oma unistuste ja ideaalidega või neist loobuma, kolmas tee viib paratamatult eneseeituse, hirmu, väikluse ja silmakirjalikkuse juurde.

Aarne Soro ja Luule Komissarovi kanda oli suurem osa koomilistest stseenidest. Hilje Murel, Kadri Lepp ja Carita Vaikjärv hoidsid paanikamasinat käimas. Triinu Meriste tegi korraliku karakterrolli ning võitis trikoovooru. Maria Soomets hoidus rohkem lavasügavusse, teksti talle eriti ei jagunud (elus on selliseid karaktereid palju, sõnateatri laval neid millegipärast eriti ei näe ja kunst on sellest mõistagi ainult kaotanud).

Lõpustseenis pöördus lavastaja tagasi juba nimetatud Alliksaare luuletuse poole, tehes võõra suu kaudu viimase küünilise (?) viipe oma tegelaste ja nende mõttetute püüdluste suunas («inimhingki / / täiuslikumaks saab iga hetk»).

Olid need klassiku budistliku alatooniga read lausutud siiras usus või pilkega, polegi oluline. Etendusest jäid eelkõige meelde hoopis tüdrukute sääred, uhke pesu ning muusika. Ja see on ilus mälestus.

Esietendus

Jean Anouilh’ «Orkester».

Tõlkinud Häidi Kolle.

Lavastaja Kalju Komissarov, kunstnik Krista Tool, muusikaline kujundaja Peeter Konovalov, liikumisjuht Oleg Titov.

Osades Luule Komissarov, Triinu Meriste, Hilje Murel, Carita Vaikjärv, Kadri Lepp, Maria Soomets ja Aarne Soro.

Esietendus 30. oktoobril Ugala väikeses saalis.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3.67