Jaak Aid on tarud juba talveks ette valmistanud. Mesilased sumisevad soojast sügisest rõõmu tundes endiselt lennuava ees. Peagi annab mesinik neile toiduks suhkrusiirupit. Foto: Elmo Riig

Välja talu peremees Jaak Aid ütleb, et tänavu on tema kolmekümneaastase mesinikustaaži rikkalikem meesaak.

Mesinik lisab, et mett oli rohkelt ka mullu. Negatiivse küljena mainib ta tõika, et müügiga võib tulla raskusi.

«Eesti NSV ajal toodeti suvega umbes 500 tonni mett, nüüd aga 1000—1100 tonni. Eestlane tarbib aastas ligemale kilo linnumagusat, järelikult valitseb selle üleküllus. Vene turgu meil enam pole, Euroopa omale pääsemiseks on Eesti mesindus liiga väike — seal mängivad Hiina, Türgi ja Argentina tuhandete ning kümnete tuhandete tonnidega,» jutustab Aid.

Mesinik alustas asjaarmastajana paari taluga. Tootmine laienes siis, kui ta Eesti aja algul leivakombinaadis töö kaotas. Praegu on Aidil nelikümmend mesilasperet.

«Möödunud talve elasid mesilased hästi üle: veebruaris ja märtsis oli ühtlaselt külm ilm, petlikke soojaperioode polnud,» meenutab mesinik.

Suvel olid tema pered laiali Raassillas, Kuudekülas, Ahimäel ja mujal — kuues kohas. Aid teab, et tarud on vaja paigutada kuiva tuulevaiksesse kohta, kuhu päike peale paistab.

Sel aastal tuli suur meesaak juba kevadel, kui õitsesid pajud. Raassilla kandis andsid mett valge ristik ja põdrakanep. Parim korjeaeg kestab Jaak Aidi jutu järgi juuni keskpaigast poole juulini, mil mett saab koguda paljudelt taimedelt.

Parim on lehemesi

Mesinik ütleb, et Iiri kanarbiku järel hinnatakse paremaks lehemett, mis sisaldab lehetäide eritist ning milles on vähem suhkrut. Temal on tänavune juba otsas. Esimese koguse vurritas mesinik mais. Praegune on enamasti segumesi.

Kui mõne aasta eest laiusid ümbruskonnas paarikümnel hektaril rapsipõllud ja tuli palju puhast rapsimett, siis sel aastal oli seda vähe. Maitse poolest seda eriti ei hinnata.

«Teen mesindushoones mitu meeämbrit lahti ja lasen ostjal endal maitse järgi valida. Tavaliselt ei oskagi inimene vahet teha, milline kõige parem on,» räägib Aid. Ta müüb peamiselt neile, kes kaubale ise järele tulevad.

Aid tõstab ämbrist lusikaga linnumagusat umbes meetri kõrgusele ning meelint voolab katkematult. See pidavat näitama head kvaliteeti, ent annab ka müüginipi: kui mett külmas hoida, ei katke nire ka kehvemal kraamil.

Eesti tarud

Jaak Aid hoiab peresid traditsioonilistes Eesti tarudes, sest neid on lihtne teisaldada. Korpustarust ei käi tal jõud enam üle.

«Kaheteistkümne raamiga korpustaru on raske nagu tsemendikott ja selliste tassimine hakkab selja peale,» nendib mesinik.

Mees tahab katsetada ümmargust hauderaami, mille usub kriitikast hoolimata kasuliku olevat.

«Nägin fotodel ümmargust raami. Must kärg näitas, et sealt oli palju põlvkondi tulnud,» põhjendab mesinik.

Raamid teeb mees ise, sätib paika kunstkärje ja paigutab tarru. Vene päritolu käsivurri ehitas ta ümber elektriliseks.

Vaha sulatab Jaak Aid Itaalia päritolu aparaadis. Paaki pannakse raamid, lisatakse vahaga võrdne kogus vett ja tehakse gaasipõletiga tuli alla.

«Soovitan kasutada vihmavett, sest selles on vähem sooli,» jutustab mesinik.

Vaha vahetavad mesinikud poes kunstkärgede vastu. Osta on need kallid, vahetus tuleb tunduvalt odavam. Sageli ehitavad mesilased kärje ise tühjale raamiliistule.

Kui temperatuur langeb sügisel 5—6 kraadini, jäävad mesilased tarru. Praegu sagivad nad aktiivselt ringi ja on üsna närvilised, sest tänavu on palju nende põlisvaenlasi herilasi.

Söötmine on omaette kunst

Parimaks söödaks peab Aid suhkrusiirupit, mis koormab suhteliselt vähe mesilase pärasoolt. Mesindusajakiri pakub ka sellist varianti, et suhkrustunud mesi pakitakse marlisse ja pannakse tarru. Mesiniku teada sureb kilogrammi suhkrut ümber töötades 3000—4000 mesilast. Suhkrut kulub perele talve jooksul 8—10 kilo.

Varem kasutas ta kastikujulist klaasiga kaetud söötjat, aga nüüd eelistab plastmassämbrit, mille kaanesse on tehtud augud. Altpoolt pahupidi pööratud nõu juurde tulevad mesilased pistavad iminoka auku ja saavad lisatoitu.

Aid näitab, kuidas võtta vanadel söögikastidel mesilaste kinnikititud klaas lahti, ilma et see puruneks. Kõigest üks kops söötja otsaga vastu lauda ja klaas liigub taas soones.

Tänavu kavatseb mesinik ületalve pidada umbes 30 peret. Väiksemad pannakse kokku. Sama tehakse siis, kui perel on ema kadunud.

Mesilaste suurimaks vaenlaseks peab mesinik kahejalgseid, kes rüüstavad tarusid rohkem kui mesikäpad.

«Kui pensionile jään, pühendun täiesti mesilastele,» lubab Jaak Aid.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4