| |
|
 |
Aili Animägi peab oluliseks, et tüdrukud oleksid iseseisvad ja otsustaksid oma elu üle ise.
Foto: Elmo Riig |
|
Aili Animägi: mulle meeldib emotsioone tekitav kunst
(33)
02.10.2004 00:01
Kristiina Vaarik, reporter
Kommenteeri | Loe
kommentaare
 Aili Animägi on Viljandi Maagümnaasiumi üheksandas klassis õppiv neiu, kelle kirg on joonistada draakoneid. Need mütoloogilised loomad värvib draakoniaastal sündinud Aili kõige sagedamini punaseks.
Peale kinnisidee maalida elus võimalikult suur hulk draakoneid on Ailis rohkesti muudki põnevat. Küllap ei jõua nii mõnedki tema eakaaslased ära imestada, kuidas ühel 15-aastasel tüdrukul on sedavõrd palju huvisid. Aili osaleb maagümnaasiumi kunstistuudio ja koolilehe «Oma Sõna» töös, võtab osa noorte meediaklubi tegevusest ning on esindanud oma kooli paljudel reaalainete olümpiaadidel. Tuli linna kooli Aili elab Saarepeedi vallas ning õigupoolest ei tahetud teda seetõttu algul Viljandi Maagümnaasiumi vastu võtta. Et aga tema praegu kaheteistkümnendas klassis õppiv vend oli suure võitlemise peale sinna kooli ikkagi pääsenud, võeti ka tema vastu. «Oma valla koolis pole haridustase nii hea,» põhjendab Aili oma vanemate otsust. «Kui ma oleksin sinna kooli läinud, siis vaevalt ma oleksin praegu niisugune, nagu olen. See, kui ei ole võimalusi tegelda millegi muu kui õppimisega, muudab inimese keskpäraseks.» Maagümnaasiumiga on tüdruk väga rahul, sest seal on meeldivalt vaba ja rahulik õhkkond ning õpetajad ja õpilased saavad omavahel hästi läbi. Peale selle on tema klassis toredad entusiastlikud inimesed, kes mõtlevad koolivälisele tegevusele ehk rohkemgi kui õppimisele. «Meie koolimaja on vana ja huvitavate nüanssidega,» lisab Aili. See on ka üks põhjus, miks ta ei tahtnud astuda C. R. Jakobsoni nimelisse Gümnaasiumi. «Selle kooli maja on lihtsalt üks karp,» lausub ta. Maagümnaasiumi taseme kohta arvab Aili, et viimasel ajal on õpetajad liiga vähe nõudma hakanud. «Teistele see meeldib, aga mulle mitte,» nendib ta. Matemaatikaõpetaja arvestab tema sõnul siiski pigem tugevamate õpilaste järgi. «Kui kiiremad valmis jõuavad, annab ta ülesandeid juurde.» Peaaegu läbi ja lõhki viielise õpilase suust kõlab üllatavana, et hinded talle eriti olulised polegi. «Mulle jääb räägitu väga hästi meelde ja ma otsin ka kõige vahel seoseid,» peab ta tähtsaks eelkõige analüüsivõimet. Lemmikud on reaalained Aili lemmikõppeained on keemia, matemaatika ja füüsika, sest need on kõik omavahel seotud, moodustades suure süsteemi. Keemia meeldib neiule eriti, sest tal on väga hea õpetaja, kes kõik algusest peale selgeks teeb. Head tulemused oma koolis on viinud Aili paljudele maakondlikele olümpiaadidele. Eelmisel aastal saavutas ta maakondlikul matemaatikaolümpiaadil teise ning maakondlikel geograafia, füüsika ja keemia olümpiaadil kolmanda koha. Ka kahel erivõistlusel läks Ailil hästi: August Maramaa nimelise matemaatikaülesannete lahendamise võistluse võitis ta maksimumpunktidega ja Carl Robert Jakobsoni nimeliselt füüsikavõistluselt võttis ta samuti võidu. Olümpiaadidel osalemise juures on Ailile oluline võistlusmoment: ta püüab saavutada seda, et vähesest ajalimiidist hoolimata närv sisse ei tuleks. «Paljud võistlejad kirjutavad töö naks-naks valmis, aga teevad vigu. Mina kujutlen, et ülesannet vaatab täiesti loll inimene, kes millestki aru ei saa, ja talle tuleb see selgeks teha. Kui teised lõpetavad töö ruttu ära ja vaatavad ülejäänud aja lakke, siis mina lahendan vahepeal ülesandeid ning vahepeal vaatan lakke ja mõtlen järgmise ülesande peale,» selgitab tüdruk. Kuigi Aili lemmikud on reaalained, on talle väga oluline hoopis eesti keele õpetaja Irene Artma. «Irene Artma on tõeline aktivist ja ta on mindki natuke nakatanud. Tema kutsel läksin koolilehe toimetusse,» räägib tüdruk. «Kõige rohkem õpetab ta aga seda, et alati peab ise midagi tegema ja algatama.» Aili peab tähtsaks ka tööd maagümnaasiumi kunstistuudios, kus teda juhendavad Tatjana Anniko ja Ene Rumberg. Esialgu võeti ta kunstiklassi, kuid et see mõne aja pärast kadus, jätkas ta osalemist kooli kunstistuudios. «Ma ei ütleks, et ma seal väga palju õpin, aga see on mõnus seltskonnatöö: ajame juttu ning joonistame, maalime või teeme midagi muud,» lausub ta. Oma lemmik˛anridena nimetab Aili klaasimaali, õli, akvarelli ja kollaa˛i. Kunstihuvilisena käib ta sageli näitustel. Astub läbi näiteks raamatukogus asuvast linnagaleriist. Viimati vaatas ta seal Ain Mäeotsa ja Peeter Lauritsa fotonäitust «Mullatoidu restoran». See oli tema sõnul õudne, kuid tekitas emotsioone. «Kui kunst tekitab emotsioone, siis see meeldib mulle,» ütleb tüdruk. Koolilehes joonistab koomikseid Koolilehe tegemist pole Aili oma sõnul väga tõsiselt võtnud, aga toimetuse koosolekud on tema arvates lõbusad ja vahel on ta midagi kirjutanud ka. Viimasel ajal on ta lehele koomikseid joonistanud. Viljandi Noorte Meediaklubi tööst ei võta Aili osa mitte seepärast, et tahaks saada ajakirjanikuks. Pigem peab ta oluliseks saada kogemusi ajakirjandusega suhtlemisel ja enda esitlemisel. Aili plaanib minna hoopis ülikooli matemaatikat või füüsikat õppima. Viimasel ajal on ta vaimustuses ajakirjast «Tehnikamaailm» loetud nanotehnoloogiast. «Nanotehnoloogia on molekulaaraatomite tasemel teadus,» selgitab Aili. «Aatomitest ehitatakse mehhanisme, mis on võimelised ise paljunema. Kui näiteks selliseid mehhanisme süstida inimese verre, on need võimelised veresoontest kahjulikud bakterid ära sööma ja inimene saab terveks.» Plaanib kolida Tartusse Aili plaanib Tartusse kolida juba pärast põhikooli: ta tahab astuda kas Hugo Treffneri või Miina Härma gümnaasiumi. Oma kooli ei taha ta jääda reaalainete suhteliselt madala taseme tõttu. «Tartu on tore linn ja mulle alati meeldinud, sest seal on palju huvitavaid inimesi. Tänaval kõndides on põnev rahvast vaadata,» räägib Aili. «Pealegi saaks Tartus varakult iseseisvat elu harjutama hakata.» Päris üksi Aili sinna siiski ei läheks, vaid pinginaabriga koos. «Ma ei ole nagunii pereinimene. Olen selline, kes mõtleb kõigepealt enda peale. Ja kodus istuja ei ole ma ka,» nendib Aili. Ilma vanemate toetuseta ta Tartusse keskkooli minna muidugi ei saaks, aga vanemad on sellega nõus. Aili ootab kannatamatult aega, mil ta täisealiseks saab, sest siis ei pea enam kellegi sõna kuulama ning saab ise teha sõltumatuid otsuseid. Vanus talle aga iseenesest oluline ei ole ning suhtluspartnereid ta aastate järgi ei mõõda. Ka Aili noormees on temast hulga vanem ning õpib juba ülikooli viimasel kursusel. Vanusevahet nad Aili sõnul omavahel olles aga ei tunneta, kuigi omad piirid see siiski seab: Aili ei saa lihtsalt põhikooli pooleli jätta ja teise linna kolida. Käimine pole käest kinni jalutamine Enne pole Ailil ühegi noormehega tõsist suhet olnud, kuigi eks väljaskäimisi ole ikka ette tulnud. «Käest kinni jalutamist ei saa veel käimiseks nimetada,» leiab ta. «Käima võiks hakata siis, kui inimesed on kindlad, et nad meeldivad teineteisele ja on teineteisest tõsiselt huvitatud. Nad peaksid tahtma olla koos pikemat aega, mitte nii, et nädala käime ja siis läheme lahku.» Kuigi Ailil on praegu noormees, ei plaani ta kunagi lapsi saada ning ka mehelemineku lubab ta ette võtta alles 40-aastaselt, kui üldse. «Klassiõde rääkis, et tema unistus on armuda ja armastada ja mehele minna ja lapsi saada. Mina aga ei taha last, sest siis pean ma ennast jagama ja elu pole enam see, mis ta varem oli,» kõneleb Aili enesekindlalt. Ta nimetab ennast feministiks ning peab oluliseks seda, et tüdrukud oleksid tugevad, mitte ei ripuks poisi küljes. «Kui poiss ei taha tüdrukuga koos olla ja suhtest ei saa asja, siis ei peaks tüdruk temast kinni hoidma. Tüdrukud peaksid olema nii tugevad, et nad suudaksid oma elu üle ise otsustada,» lausub Aili.
Arvamused
Irene Artma, õpetaja Olen Aili eesti keele õpetaja ja klassijuhataja viiendast klassist alates. Temale mõeldes võiksin öelda kolm märksõna: pealehakkaja, iseseisev ja mitmekülgne. Mäletan, kui rääkisin klassile, et õppimises, eriti klassis, sõltub väga palju iseendast ja alustama peab sellest, et tõstad ise käe, mitte ei oota, kuni õpetaja sind küsib. Aili oli siis üsna tagasihoidlik ega kippunud esinema, kuigi tema tunnistusel olid ainult viied. Mulle tundub, et tema sai minu innustusest ja mõttest aru ning hakkas enda kallal vaeva nägema, et ise sundida ennast aktiivsemaks ja julgemaks. See on üks iseseisvuse näitajaid, kui inimene söandab väljendada oma seisukohta ja küsida, kui millestki aru ei saa. Ailil on klassikaaslaste hulgas austus just sellepärast, et ta vastutab oma mõtete ja tegude eest. Pärt Talimaa,
koolivend Aili on tore sõber. Ta on aktiivne ja paljude huvidega tüdruk: kooli kõrvalt jääb tal aega tegelda kunstistuudio ja ajakirjandusega. Ta on meie koolile olümpiaadidel esinemisega palju au toonud. Soovitan kõigil minna vaatama Viljandi Kunstisaalis 21. oktoobrini üleval olevat näitust, kus on väljas ka Aili andekad tööd.
|
Tee koduleheks
