TARBIJA ON isik, kes ei valmista eluks tarvilikku oma kätega, vaid ostab vajaduste rahuldamiseks teiste valmistatud asju või teenuseid. Nii olemegi tänapäeval rõhuvas enamuses tarbijad. Tarbijate probleemid on olnud ikka enam-vähem ühesugused, lihtsalt aeg-ajalt muutuvad mõned neist aktuaalsemaks.

Tarbijate peamine soov on alati olnud saada optimaalse kvaliteediga toode või teenus optimaalse hinnaga. See tähendab, et kvaliteedinõuded on igal tarbijal mingites piirides erinevad ning enamasti üritatakse need viia vastavusse isikliku rahakoti paksusega.

Seega ongi rääkimine mingist maksimaalsest kvaliteedist enamasti nonsenss, sest lisainvesteeringute ning suurema aja- ja tööjõukulu korral on alati võimalik veel paremini, veel vastupidavamalt, veel mugavamalt ning seetõttu ka kallimalt toota.

TURG SAAB paraku jätkusuutlikult eksisteerida ainult tootmise ja tarbimise tasakaalus. Niisiis on pidev reklaamikära ning sekeldamine toote või teenuse kvaliteedi ümber tänases majandusmaailmas enamasti suitsukate, mille varjus üritatakse hindu tõsta.

Suhtekorraldajate abil tootesse või teenusesse sisse pumbatud õhu müümine paistab asjaosaliste vastupidistele väidetele vaatamata välja enamikus eluvaldkondades. Ja kuigi tarbijakaitset reguleerivatesse seadusaktidesse on selgelt sisse kirjutatud, et ei tootjad ega kauplejad tohi omistada kaubale või teenusele omadusi, mida sellel tegelikult ei ole, pole mittespetsialistist ostjal enne ostmist võimalik kontrollida, kas näiteks laialt reklaamitav hambapasta tema hambaemaili mikropraod ikka tõesti kinni kitib.

TÄNAPÄEVA kaubanduse põhilised murelapsed on jalatsid. On ju mõistetav, et kõigi inimeste rahakott ei võimalda endale igapäevaseks töölkäimiseks Salamandreid muretseda. Selles veendumiseks piisab keskmise inglase ning keskmise eestlase palga võrdlemisest.

Samas on vaieldamatu seegi, et vastupidi ostjaskonna arvamusele tehakse ka Itaalias häid ja vastupidavaid jalatseid, kuid need on arusaadavalt hulga kallimad kui need «surnukingad», mis täidavad peaaegu kõigi poodide riiuleid.

Seetõttu ei saaks sissetoojad ning kaupmehed neile kallimatele jalatsitele enam lisada 50-100-protsendilist kasumit, vaid peaksid leppima «kõigest» paarikümne protsendiga. Praegustes oludes ei kata see aga tihti isegi mitte transpordikulusid Lõuna-Euroopast Baltikumi.

Ega importijad ole rumalad! Niisiis otsitaksegi välismaiste kaubapakkujate riiulitelt üles need tooted, millele on pärast kõikide kulude mahaarvamist võimalik koduturul lisada võimalikult suur marginaal ning üldjuhul on see sealse hinnaskaala kõige alumine ots.

Nii ei maksa eriti imestada, kui äsja ostetud tänavakingadel kahenädalase kandmise järel tald pooleks läheb. Samas pole meil erilist valikut, sest vaevalt keegi meist nõustuks päris paljajalu käima seepärast, et tõeliselt kvaliteetsed jalatsid maksvad poole meie kuupalgast.

PEALE JALATSITE on veel hulganisti tooteartikleid, mille puhul kehtib sama seaduspära. Nimelt on osa külmkappe, tolmuimejaid ja pesumasinaid juba nii konstrueeritud, et neid ei annagi olulises osas remontida. Nende korpus on endisaegsete kruvide ja poltide asemel kinnitatud tõmbneetide või keevisõmblusega. Paljudele kodumasinatele ei ole enam tagavaraosi ette nähtudki või on nende hind selline, et tulusam on toode prügimäele viia ning poest uus osta kui hakata seda remontima.

Plasti ja taaskasutatava toorme osa tõuseb, aga huvitaval kombel ei alane selle tulemusena toodete hind. Vastupidi: nende hind tõuseb võrdeliselt edasimüügiga tegelevate vahendajate arvuga!

Niisiis tundub, nagu oleks tegemist loodusõnnetusega ning sinna polegi enam midagi parata.

Kõik kokku tingib paraku olukorra, kus välismaine subsideeritud toodang ning ebaaus konkurents suruvad omamaised tootjad, kellel pole endise kommunismiimpeeriumi tingimustes olnud võimalust enesele aastakümnetepikkust kapitali koguda, turult välja.

Välismaine toodang aga tuleb siinsele sisemaisele turule impordikanalite kontrollijate kaudu. Viimased on huvitatud üksnes endi turuosa ja kasumite säilitamisest, mitte sisemaisest raharinglusest ning kodumaisele toodangule soodsa tootmis­ ja tarbimiskeskkonna säilitamisest.

PEAAEGU KÕIK need maad (Kagu-Aasia, Hiina, India jne.), kust seni saabusid odava tööjõu tõttu maailmaturule suhteliselt odavad kaubad, liigitatakse alates mai algusest ka meil kolmandateks riikideks. Et nende suhtes kehtib Euroopa Liidus lisamaksustamine, pole meil praegu ostetava kauba ja teenuste osas enam mingit valikut. Brüssel on meid võrdlemisi lühikese lõa otsa pannud.

Vähe sellest: kolmandad riigid on meile nüüd paraku ka Norra, Jaapan ja USA, kust meile seni saabusid paljud vägagi hinnatud toiduaine-, elektroonika- , moe-, arvuti- või autotööstuse tooted.

Kui näiteks kauboirõivaste friigid soovivad ka edaspidi kanda Stetsoni kaabusid või autentseid ameerika teksasid ega soovi rahulduda mõnes Euroopa maksusoodustustega piirkonnas kokkutraageldatud litsentstoodanguga, tuleb neil oma eelistuste eest tulevikus tublisti enam kukrut kergendada. Euroopa Liit sunnib oma kodanikke impordimaksude abil eelistama liidu siseturul tehtud tooteid.

Lühidalt kokku võttes taandub kõik kasumimarginaalile ning kvaliteet on olnud teisejärguline ja jääb selleks. Iseseisva toimetuleku asemel on ka Eesti alates 1. maist üleeuroopalises sõltuvusskeemis. Nüüd ei sõltu elu kvaliteet enam niivõrd oma jõupingutustest, kuivõrd asukohast euroliidu sõltuvussuhete ning toetuste süsteemis.

Omaette süüvimist nõuaks Euroopa Liidu tõukefondidest antavate toetuste küsimus. Teatavasti on nendele kehtestatud meie oludes mõistetamatult kõrged miinimumsuurused. Need eeldavad omafinantseeringut sellises ulatuses, mis muudavad toetuste saajad pankade võlaorjadeks.

NÜÜDSEST ON MEIL kaks valikut: kas püüda elukalliduse pideva tõusu tingimustes siiski veel kuidagi iseseisvalt toime tulla ning määrata sellega oma pere virelema pideva puuduse piirimaile või müüa end pangalaenude kaudu lootusetusse võlaorjusse.

Võlgnik muutub aga üpriski kuulekaks, kui tema lootusetuid võlgu talle «õigel ajal» meelde tuletada. Ega peaaegu kogu kontinenti hõlmavas riikide ühenduses liikmesriike ja tavakodanikke teisiti ohjes pidada saagi.

Ehk tuleks just siit, mitte riikidevahelisest majandus- või julgeolekupoliitikast otsida Euroopa Liidu tulevase, praegu suurriikide jõuga peale pressitava ülesehituse põhjusi.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3