Mõnus elu

8000-8500 aastat tagasi asus kiirele tõusuteele leppade osatähtsus teiste puuliikide seas ning Saaremaal leidus juba ka pärni.

Lepa ja sarapuu osa suurenes ka 8000 aastat tagasi alanud atlantikumi ajajärgul, mil kliima muutus soojemaks ja niiskemaks. Siis algas Kagu-Eestist ka kuuse sissetung, mis 6500 aastat tagasi Jõgeva- ja Viljandimaale jõudis.

Samal ajal hakkasid tekkima arvukad rabad. Et turbakiht pakseneb igal aastal millimeetri võrra, on näiteks Kuresoo Ingatsi kaheksa meetri kõrgune rabarinnak alustanud kasvamist tõenäoliselt just sel ajal.

Hilisema atlantikumi periood 5000-6500 aastat tagasi oli väga soodne nii taimedele kui loomadele. Laialehised metsad katsid kogu Eestit ning tõrjusid kõrvale iidsed valitsejad männi ja kase. Siiski leidus suurtes laantes ka lagedaid alasid - rohttaimede arvukuse suurenemine näitab, et neil pidi olema kohti, kus kasvada.

Lopsakas taimestik andis küllalt toitu taimtoidulistele loomadele, kelle hea elu tõttu said omakorda kõhu täis kiskjadki.

Eriti hästi käis niiske ja sooja kliima tõttu veelise eluviisiga imetajate käpp. Lisaks praegugi Eestis levinud kobrastele, mügridele ja saarmastele arvatakse tolle aja soodes elanud olevat ka sookilpkonna.

4000-5000 aastat tagasi hakkas kliima taas jahenema. Eesti aladele jõudsid uued, niinimetatud venekirveskultuuri hõimud, kes kasvatasid karja ja pidasid põldu. Nende mõju loodusele oli juba tunduvalt suurem kui Kunda kultuuri hõimude oma.

Kiviaeg oli lõppemas ja inimene oli teel looduse kuningaks.

Jääaeg

Ajavahemik, mil suurt osa Maa pinnast katsid mandriliustikud. Esimesed jääajad olid juba 600 miljonit aastat tagasi ja üks pikemaist oli 280 miljoni aasta eest. Ka viimase paari miljoni aasta jooksul on neid olnud mitu. Jääaegade põhjuste kohta on hulk oletusi, kuid mitte ühtegi pole kindlalt tõestatud.

Allikas: ENE

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3