Esialgu oli kõik nagu Piiblis: maa oli tühi ja paljas ning Jumala vaim lehvis vee peal. Viimase kohta küll tõendeid pole, kuid kindel on see, et enamik Eestist oli vee all ning veest välja ulatuv maismaa oli külm ja vaene nagu tundras. Turbasamblast sirutasid ennast päikese poole vähenõudlikud lõikehein, paju ja vaevakask.

Eesti Põllumajandusülikooli ja Tartu Tehnikaülikooli teadlaste Toomas Kuke, Lembit Lõugase ja Siim Veski uurimistöö kohaselt pärineb ka enamik hilisjääaja loomajäänustest tundrafaunast.

Suurem osa mammutitest, karvastest ninasarvikutest ja ürgpiisonitest elas siin jääaegade vaheajal, mil kliima pehmenes. Aga tõenäoliselt vappus Eestimaa pind mammutite sammudest ka pärast tohutu jääkoorma alt vabanemist. Selleks ajaks oli neid siiski juba üsna väheks jäänud.

Järve jääst pais

Kuigi Eesti alalt oli jää sama hästi kui kadunud, hoidis ta suuremat osa Skandinaaviast endiselt oma haardes. Umbes 10 200 - 11 800 aastat tagasi moodustas see liustik loodusliku paisu, mis ei lasknud Läänemere kaugel eelkäijal, Balti jääpaisjärvel maailmamerre tühjaks voolata.

Jääliustike sulaveest tekkinud paisjärv kattis praegust Läänemere lõunaosa, Soome lahte ja Laadoga järve ning jättis enda alla ka suure osa Eesti territooriumist.

8213 aastat enne meie aega murdus hiiglaslik jääliustik Kesk-Rootsis Billingeni mäe ligiduses ja järv ühines ookeaniga. Peale selle väina, mille tekkimine on tuntud Billingeni katastroofina, kohtus jääpaisjärv ookeaniga ka praeguse Valge mere kohal.

Seda veekogu kutsutakse Yoldia arctica nimelise merekarbi järgi Joldiamereks. Kui jääpaisjärv oli mageveekogu, siis tänu kahele ühendusele ookeaniga muutus ta riimveeliseks, see tähendab mage- ja merevesi segunesid.

Tollel ajal sulas mandrijää kiiresti ja selle raskuse alt vabanenud maapind hakkas tõusma. Tänu sellele ja veepinna umbes 25-meetrisele alanemisele jäi senisest tunduvalt suurem osa Eesti aladest veepinnast kõrgemale.

Kunagise jääpaisjärve kaldad on seniajani näha. Toonased rannaluited on näiteks Soomaal Ruunaraipel ja Osjul, kus suuremad neist ulatuvad 43 meetrit üle merepinna. Mujal Eestis küünib mõnede endiste rannamoodustiste kõrgus isegi 70 meetrini.

Kui jääpaisjärv jättis praegu nii merekaugele Viljandimaale luited, siis jääaeg ise oli juba muutnud kogu Sakalamaa reljeefi. Nii näiteks olid juurde tulnud voored ja oosid. Viimastest on suurim ja ka tuntuim Sinialliku oos, mille suhteline kõrgus on üle 20 meetri.

Maakoore kiire tõus 9300 aastat tagasi sulges Joldia-mere mõlemad väinad taas, muutes selle jälle siseveekoguks. Praeguse kuju saamiseks tuli Läänemerel läbida veel kaks staadiumi ja tuhandeid aastaid.

Soojem ilm tõi uued liigid

Lisaks veetasemele muutus ka kliima, avades ja sulgedes teed uutele liikidele.

Mändide arvukus möödus kaskede omast. Tundrataimed taandusid soojema kliima saabudes uute liikide ees, kuid pääsesid siiski veel võimule 10 800 aastat tagasi valitsenud hilisdrüüase ajajärgul, mil järsult külmemaks läks.

Sel ajal jooksid lagedatel kanarbikuväljadel ringi põhjapõdra-, piisoni- ja metshobusekarjad ning varsti pärast põhjapõtru tuli siia tõenäoliselt ka inimene.

10 000 aastat tagasi lõppenud pleistotseenile ehk jääajale järgnes holotseen, mille eestikeelne nimetus ei hiilga just teravmeelsuse ega hea kirjeldamisvõimega - jääajajärgne aeg.

Et pärast jääaega oli arusaadavalt soojem kui jääajal, ajasid Eestimaal oma juuri ka uued taimed. 500 aastat pärast jääaja lõppu leidus siinsetes metsades juba sarapuud, leppa ja jalakat. Lääne-Eestis, mis kiiresti Joldiamere pinnast kõrgemale kerkis, oli valdavaks männimetsa ja astelpaju kooslus. Neist esimese osa taimestikus oli tervelt 90 protsenti.

Tasapisi metsastuval maal polnud enam kohta põhjapõtradele, kes seetõttu põhja poole kolisid, ega ürgpiisonitele, kes sobilike elupaikade puudusel välja surid.

Eesti aladele hakkasid asuma need loomad, kes suutsid paremini kohaneda. Nii jõudsid umbes 9000 aasta eest siia pruunkaru, ilves, punarebane, hunt, valgejänes ja kobras, samuti tarvas, metskits ja metssiga. Tõsi, mõned neist käisid siinset kanti üle vaatamas juba tuhatkond aastat varem, kuid põgenesid siis külmeneva kliima eest taas lõuna poole.

Tulevase valitseja saabumine

Kuigi inimesed jõudsid Eesti aladele juba põhjapõtrade jälgi ajades, pärinevad vanimad leiud nende püsivamatest asustustest umbes 9500 aasta tagusest ajast Pärnu jõe äärsest Pulli asulast. Tuhat aastat hiljem oli siinsete inimeste suur laagriplats Kundas Lammasmäel, mille järgi hakati tollast kultuuri nimetama Kunda kultuuriks.

Peamiselt tegelesid inimesed toona kalastamise, küttimise ja korilusega. Et neid oli vähe ja nende tööriistad olid algelised, polnud neil keskkonnale mingit märkimisväärset mõju kuni atlantikumi perioodi lõpuni 5000 aastat tagasi.

Mõnus elu

8000-8500 aastat tagasi asus kiirele tõusuteele leppade osatähtsus teiste puuliikide seas ning Saaremaal leidus juba ka pärni.

Lepa ja sarapuu osa suurenes ka 8000 aastat tagasi alanud atlantikumi ajajärgul, mil kliima muutus soojemaks ja niiskemaks. Siis algas Kagu-Eestist ka kuuse sissetung, mis 6500 aastat tagasi Jõgeva- ja Viljandimaale jõudis.

Samal ajal hakkasid tekkima arvukad rabad. Et turbakiht pakseneb igal aastal millimeetri võrra, on näiteks Kuresoo Ingatsi kaheksa meetri kõrgune rabarinnak alustanud kasvamist tõenäoliselt just sel ajal.

Hilisema atlantikumi periood 5000-6500 aastat tagasi oli väga soodne nii taimedele kui loomadele. Laialehised metsad katsid kogu Eestit ning tõrjusid kõrvale iidsed valitsejad männi ja kase. Siiski leidus suurtes laantes ka lagedaid alasid - rohttaimede arvukuse suurenemine näitab, et neil pidi olema kohti, kus kasvada.

Lopsakas taimestik andis küllalt toitu taimtoidulistele loomadele, kelle hea elu tõttu said omakorda kõhu täis kiskjadki.

Eriti hästi käis niiske ja sooja kliima tõttu veelise eluviisiga imetajate käpp. Lisaks praegugi Eestis levinud kobrastele, mügridele ja saarmastele arvatakse tolle aja soodes elanud olevat ka sookilpkonna.

4000-5000 aastat tagasi hakkas kliima taas jahenema. Eesti aladele jõudsid uued, niinimetatud venekirveskultuuri hõimud, kes kasvatasid karja ja pidasid põldu. Nende mõju loodusele oli juba tunduvalt suurem kui Kunda kultuuri hõimude oma.

Kiviaeg oli lõppemas ja inimene oli teel looduse kuningaks.

Jääaeg

Ajavahemik, mil suurt osa Maa pinnast katsid mandriliustikud. Esimesed jääajad olid juba 600 miljonit aastat tagasi ja üks pikemaist oli 280 miljoni aasta eest. Ka viimase paari miljoni aasta jooksul on neid olnud mitu. Jääaegade põhjuste kohta on hulk oletusi, kuid mitte ühtegi pole kindlalt tõestatud.

Allikas: ENE

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3