Et Arvo Raimo etenduse ajal lava kõrval liiga kõvasti ei räägiks, lasi teatrijuht Peeter Tammearu panna vaheuksele sellekohase meeldetuletuse. Foto: Peeter Kümmel

Loomulikult on ta proovinud ka oma kolleege kalameheusku pöörata. Mõnikord on see õnnestunud, mõnikord mitte. Kui pikaajalisest sõbrast ja kolleegist Peeter Jürgensist kalameest teha ei õnnestunud, siis Arvo Raimo juhendamisel oma esimese kala püüdnud praegune Tallinna Linnateatri näitleja Allan Noormets pidavat nüüd regulaarne kalamees olema.

«Ma sain neli koma kaheksa!»

Praegu on üks tihedamaid kalalkäigukaaslasi Ugala noorema põlve näitleja Tanel Ingi.

«Ta on ka kalal käies selline pööraselt optimistlik,» räägib Ingi. «Ükskord õnnestus Arvol püüda 4,8-kilone haug. Oli ilus ilm, järvel hästi palju paate ja kui me siis mõnest 50 meetri kaugusele jõudsime, kuulutas ta täiel häälel ülirõõmsalt: «Ma sain neli koma kaheksa! Neli koma kaheksa!»

Kui üldiselt arvatakse, et kalal käies tuleb vaikselt püsida, et mitte saaki ära ehmatada, siis Ingi sõnul Raimo selle pisikese asja pärast küll häält alandama ei hakka. «Kui Artsil järvel midagi juhtub, siis on ka ta hääl üle vee kuulda.»

Kui pojatütar Nora oli seitsmeaastane, siis õpetas Raimo temagi spinningut loopima. «Nüüd, 12-aastasena on ta juba ise spetsialist!» rõõmustab vanaisa.

Siiras ja rõõmus

Küsimusele, kuidas ta kõike niimoodi teha jõuab (muide ilma isikliku auto või juhiloata), vastab Arvo Raimo lihtsalt. «Tuleb igal hommikul õigel ajal üles tõusta ja ongi päev selle võrra mitu tundi pikem. Vaikuses on hea lugeda, rolli peale mõelda ja sellega tegelda.»

Ükskõik, kellelt Raimo iseloomustamiseks midagi küsida, vastavad nad nagu ühest suust: üdini positiivne ja rõõmus. Margus Vaheri sõnul on Arvo igiliikur, kes kogu aeg lendab, mitte ei kõnni. «Ta on pidevas füüsilises ja mõttetegevuses.»

Raimo kinnitab ise, et talle meeldib, kui näeb rõõmsaid inimesi, mitte süngeid ja morne nägusid. «Ma ei kujuta ette, et peaksin teatrisse tusatujus tulema. Ma suudan sellest alati rõõmu tunda.» Rõõmu ja energiat suudab Raimo leida kas või ilusast päikeselisest talveilmast.

Tanel Ingi: «Raimo on nagu väike laps oma siiruse ja vahetusega. Ta teeb alati tuju heaks ja võtab kõiki asju suure hooga. Kui tal ongi mingi mure, siis välja ta seda ei näita.» Gert Raudsep lisab: «Ta on Ugalas nagu päike!»

Positiivsust jätkub Arvo Raimol nii lavale kui lava taha, enamik tema kolleege on kogenud kindlasti tema krutskeid ja kelmusi. Tema suust on tulnud teatrirahva seas legendaarseks saanud aforisme ja hüüdlauseid.

Mesilinnu nokatäis

Näiteks kui keegi köhib, siis võib kindel olla, et sellele järgneb Raimo asjalik mureliku häälega kommentaar: «Minu vanaemal hakkas täpselt samamoodi pihta.»

Napsi pakkumise juures tavatseb ta öelda: «Kalla mulle ka üks mesilinnu nokatäis!»

Raimol on kombeks oma arvamust valjuhäälselt avaldada, ükskõik, kas ta on mingi asja poolt või vastu. Et seda juhtub pahatihti ka etenduste ajal lava kõrvalruumis, kus näitlejad oma etteastet ootavad, siis on inspitsientidel olnud läbi aegade probleeme, kuidas Raimot ohjes hoida, et ta end valjult rääkima ei unustaks.

Asi päädis lõpuks sellega, et teatrijuht Peeter Tammearu lasi ühel päeval kõrvalruume lavaga ühendavale uksele paigaldada näppu suul hoidva Arvo Raimo pildi koos vaikusele manitseva kirjaga.

Kas miski suudab nii reipa ja positiivse mehe kurjaks ajada? «Kurjaks ajab lauslollus ja asjatundmatus,» ütleb Raimo kõhklemata. «Küll aga hindan ma väga ausust. Mind rõõmustab, kui öeldakse otse ära, mitte ei keerutata. Seda nii teatritöös kui muidu elus.»

ARVO RAIMO

Sündinud 13. detsembril 1940. aastal Viljandis.
Abielus, kaks last, üks lapselaps.
Mängib Ugala repertuaaris olevates lavastustes «Helesinine vagun», «Naise võtmine», «Terrorism», «Aarete saar», «Õnnetunne», «Püha Susanna ehk Meistrite kool», «Saateviga».

Arvamus

Sirle Raimo,
abikaasa

Tal on seda energiat tõesti palju, ikka otsib tegevust. Talle meeldib väga maal olla, kalal käia, heina niita. Arvo hoiab väga lapsi ja lapsed hoiavad teda. Kuigi ta jõuab tegelda väga paljude asjadega, on meil ka piisavalt aega koos olla.

Lavapartnerid

Tanel Ingi: Arvo unustab end aeg-ajalt etenduse ajal kolleegidega juttu ajama ja siis on oht, et ta magab oma lavale mineku aja maha. Ükskord hüüdis Andres Tabun talle etenduse ajal ootamatult: «Arts, sinu kord!» Arvo ehmus ja pani kohe lava poole ajama, hakates juba varakult kõva häält tegema, nagu ta tuleks kusagilt kaugelt. Tegelikult polnud muidugi tema kord ja ma ei teagi, kas ta jõudis akside vahelt lavale ka või sai enne pidama.

Peeter Jürgens: Kui nõukogude ajal olid näitlejate palgad väga napid, siis käisime Arvoga kahekesi päeval kolhoosis kartuleid võtmas, et lisa teenida. Hiljem tegime ka mustade otsadena teatritöö kõrvalt remonditöid. Osa omaaegse V keskkooli aknaid oli meie paigaldatud.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5