Et Arvo Raimo etenduse ajal lava kõrval liiga kõvasti ei räägiks, lasi teatrijuht Peeter Tammearu panna vaheuksele sellekohase meeldetuletuse. Foto: Peeter Kümmel

Ei möödu ühtki Ugala pidu, kus ei kõlaks teatri raudvara, näitleja Arvo Raimo vägev kolmekordne tervitushüüd «Hip-hip-hurraa!»

Need pole muidugi ainsad hetked, kui Arvo Raimo — teatrirahvale tihti lihtsalt Artsi — hääl majas üle teiste kõlab. «Kui muidu vaikne teatrimaja hakkab ühel hetkel sumisema, siis on selge, et Arts tuli majja,» ütleb aastakümneid Arvo sõber ja kolleeg olnud Peeter Jürgens.

«Arvo on selline mees, kelleta Ugalat üldse ette ei kujuta,» lisab NO99 teatri näitleja Gert Raudsep, endine Raimo garderoobikaaslane Ugalas.

Poolelijäänud suusatrenn

Ugala teatri ainus mulgist näitleja Arvo Raimo jõudis professionaalse teatri lavalaudadele tegelikult võrdlemisi juhuslikult. Kui Raimo õppis Viljandi I Keskkoolis, tegi Ugala näitlejanna Hilja Varem samas näiteringi, kus ka Raimo osales. Samal ajal juhtus Ugalas ilmselt ühe noore näitlejaga midagi ja talle hakati ajutiseks asendajaks otsima mõnda keskkoolipoissi. Hilja Varemi pilk jäi pidama Arvo Raimole.

Kuigi noormees käis siis hoopis suusatrennis ja näitlemine teda kuigivõrd ei tõmmanud, ei julgenud ta oma õpetajale ära öelda. «Mõtlesin, et käin korra seal proovis ära, mis siis ikka, aga kurat, läks nii, et jäigi mul see suusatrenn pooleli.»

Mõni aeg hiljem tulid Ugalasse uued noored näitlejad ja Raimo andis selle rolli taas professionaalile üle. Kuid teatripisik oli temas sedavõrd juurdunud, et kui Karl Ader ja Aleksander Sats lõid Ugala Stuudio, siis läks Raimo sinna. Nüüd juba ilma sundimata. Kohe järgmisel sügisel, pärast keskkooli lõpetamist võeti ta Ugala palgale.

Ehkki Arvo Raimo kiikas vargsi ka Panso kooli poole, veenis Sats ta selles suhtes ümber, sest Panso ei võtvat niikuinii selliseid vastu, kes on varem näitlemisega tegelnud ja on seega rikutud. Nii sattus noor näitlejahakatis 1961. aastal vastu võetud lavakunstikooli teise lennu asemel, kust on Eesti teatrisse tulnud sellised säravad näitlejad nagu Luule Komissarov, Enn Kraam ja Rudolf Allabert, hoopis nõukogude armeesse aega teenima.

Kolm puudutud aastat

Need kolm armeeaastat on olnud ainus aeg, kui Arvo Raimo on Ugalast eemal olnud, sõjaväest naastes siirdus ta kohe teatrisse ja on seal ohjes tänini.

«Kui Arvo tuli sõjaväest teatrisse tagasi, siis oli tal vene keel hirmsat moodi külge jäänud ja Satsil oli suur tegu, et teda taas eesti keelt korralikult hääldama panna. Et ta ei ütleks pidevalt «mjullust ljund»,» meenutab veidi enne Raimot Ugalasse tööle tulnud Enn Kose, kolleeg ja perekonnasõber.

Seda tunnet, et peaks Ugalast kuhugi mujale minema, ei ole Raimol tekkinud. «Mulle meeldib see teater, mulle meeldib väike rahulik linn. Ma olen juba selline paikne,» kinnitab ta.

Sisemine sära

Arvo Raimo pole kunagi olnud teatri esinäitleja, nagu eri perioodidel näiteks Rein Malmsten või Allan Noormets, küll on talle aga jagunud rohkelt eripalgelisi rolle, mis on teinud temast tugeva ansamblinäitleja.

«Ega kõik saa ju ollagi esinäitlejad ja eks igal inimesel ole piirid, kust üle hüpata on kaunis keeruline. Kuid samas peaks igal näitlejal olema sees püüe sinnapoole, ei tohi mõelda, et mis nüüd mina,» arutleb Raimo.

Oma näitlejaoskusi töö käigus arendanud Raimo tunneb natuke siiski puudust sellest, et pole teatrikooli haridust saanud. «See annab tunda prooviperioodi selles faasis, kus on vaja rolli analüüsida. Teatrikoolist tulnud noored on selles osas ikka väga professionaalsed,» nendib ta.

Enn Kose: «Arvos on olemas see sisemine sära, mida on näitlejal väga vaja. See, mida ei saa teatrikoolis õppida.»

Meeldib noortega töötada

Arvo Raimole meeldib väga noortega koos töötada. «Mul on väga hea meel sellest lennust, kes tuli lavakast koos Tammearuga, samuti kolledžist tulnud noortest. On lust vaadata, kuidas nad tööd teevad. Nad on väga ilusasti edasi läinud ja see teeb rõõmu.»

«Arts sulandub väga hästi noorte punti, selles võivad veenduda need, kes on näinud «Terrorismi» või «Helesinist vagunit»,» kinnitab Gert Raudsep.

Kolleeg Margus Vaher lisab: «Temas on hirmus hasart. Ükskõik, kui suur roll tal on, ta hakkab seda tegema suure innuga. Arts on ka hästi paindlik ja improvisatsioonivõimeline.»

Arvo Raimo hasarti ja indu ei jätku ainult Ugala lavale. Põhitööst vabal ajal jõuab ta publiku ette ka pisikesi kõrvalotsi tehes. On ju ta arvatavasti tuntuim jõuluvana Viljandimaa piires. Lisaks sesoonsele jõuluvanaks olemisele käib ta koos Luule Komissaroviga maakohtades estraadikavaga esinemas.

Otsekontakt publikuga

Raimo ei eita, et üks kõrvalotsade tegemise põhjustest on majanduslikku laadi, kuid nendib samas, et selliseid etteasteid ei saaks teha ka vastu tahtmist ainult raha pärast. Erinevalt mitmest kolleegist on Raimol julgust käia tegemas jõuluvana täiskasvanute pidudelgi.

«Sellised otsekontaktid publikuga on alati põnevad, sa ei või iialgi teada, kuidas see õnnestub, kuidas sa suudad end maksma panna, et sind kuulataks. Need on parajad eneseületamised,» räägib ta.

Arvo Raimo teine armastus näitlejatöö kõrval on kalapüük. Planeeritud kalalkäigu võib ära jätta vaid ootamatu terviserike. Kalapüük on mehele eelkõige hasart. Pigem meeldib talle vees lanti loopida ja ringi liikuda, kui lihtsalt paigal õngitseda. Koerailm takistuseks loomulikult pole, see mehele lausa meeldib. «Ei ole halba ilma, on vale riietus!»

Loomulikult on ta proovinud ka oma kolleege kalameheusku pöörata. Mõnikord on see õnnestunud, mõnikord mitte. Kui pikaajalisest sõbrast ja kolleegist Peeter Jürgensist kalameest teha ei õnnestunud, siis Arvo Raimo juhendamisel oma esimese kala püüdnud praegune Tallinna Linnateatri näitleja Allan Noormets pidavat nüüd regulaarne kalamees olema.

«Ma sain neli koma kaheksa!»

Praegu on üks tihedamaid kalalkäigukaaslasi Ugala noorema põlve näitleja Tanel Ingi.

«Ta on ka kalal käies selline pööraselt optimistlik,» räägib Ingi. «Ükskord õnnestus Arvol püüda 4,8-kilone haug. Oli ilus ilm, järvel hästi palju paate ja kui me siis mõnest 50 meetri kaugusele jõudsime, kuulutas ta täiel häälel ülirõõmsalt: «Ma sain neli koma kaheksa! Neli koma kaheksa!»

Kui üldiselt arvatakse, et kalal käies tuleb vaikselt püsida, et mitte saaki ära ehmatada, siis Ingi sõnul Raimo selle pisikese asja pärast küll häält alandama ei hakka. «Kui Artsil järvel midagi juhtub, siis on ka ta hääl üle vee kuulda.»

Kui pojatütar Nora oli seitsmeaastane, siis õpetas Raimo temagi spinningut loopima. «Nüüd, 12-aastasena on ta juba ise spetsialist!» rõõmustab vanaisa.

Siiras ja rõõmus

Küsimusele, kuidas ta kõike niimoodi teha jõuab (muide ilma isikliku auto või juhiloata), vastab Arvo Raimo lihtsalt. «Tuleb igal hommikul õigel ajal üles tõusta ja ongi päev selle võrra mitu tundi pikem. Vaikuses on hea lugeda, rolli peale mõelda ja sellega tegelda.»

Ükskõik, kellelt Raimo iseloomustamiseks midagi küsida, vastavad nad nagu ühest suust: üdini positiivne ja rõõmus. Margus Vaheri sõnul on Arvo igiliikur, kes kogu aeg lendab, mitte ei kõnni. «Ta on pidevas füüsilises ja mõttetegevuses.»

Raimo kinnitab ise, et talle meeldib, kui näeb rõõmsaid inimesi, mitte süngeid ja morne nägusid. «Ma ei kujuta ette, et peaksin teatrisse tusatujus tulema. Ma suudan sellest alati rõõmu tunda.» Rõõmu ja energiat suudab Raimo leida kas või ilusast päikeselisest talveilmast.

Tanel Ingi: «Raimo on nagu väike laps oma siiruse ja vahetusega. Ta teeb alati tuju heaks ja võtab kõiki asju suure hooga. Kui tal ongi mingi mure, siis välja ta seda ei näita.» Gert Raudsep lisab: «Ta on Ugalas nagu päike!»

Positiivsust jätkub Arvo Raimol nii lavale kui lava taha, enamik tema kolleege on kogenud kindlasti tema krutskeid ja kelmusi. Tema suust on tulnud teatrirahva seas legendaarseks saanud aforisme ja hüüdlauseid.

Mesilinnu nokatäis

Näiteks kui keegi köhib, siis võib kindel olla, et sellele järgneb Raimo asjalik mureliku häälega kommentaar: «Minu vanaemal hakkas täpselt samamoodi pihta.»

Napsi pakkumise juures tavatseb ta öelda: «Kalla mulle ka üks mesilinnu nokatäis!»

Raimol on kombeks oma arvamust valjuhäälselt avaldada, ükskõik, kas ta on mingi asja poolt või vastu. Et seda juhtub pahatihti ka etenduste ajal lava kõrvalruumis, kus näitlejad oma etteastet ootavad, siis on inspitsientidel olnud läbi aegade probleeme, kuidas Raimot ohjes hoida, et ta end valjult rääkima ei unustaks.

Asi päädis lõpuks sellega, et teatrijuht Peeter Tammearu lasi ühel päeval kõrvalruume lavaga ühendavale uksele paigaldada näppu suul hoidva Arvo Raimo pildi koos vaikusele manitseva kirjaga.

Kas miski suudab nii reipa ja positiivse mehe kurjaks ajada? «Kurjaks ajab lauslollus ja asjatundmatus,» ütleb Raimo kõhklemata. «Küll aga hindan ma väga ausust. Mind rõõmustab, kui öeldakse otse ära, mitte ei keerutata. Seda nii teatritöös kui muidu elus.»

ARVO RAIMO

Sündinud 13. detsembril 1940. aastal Viljandis.
Abielus, kaks last, üks lapselaps.
Mängib Ugala repertuaaris olevates lavastustes «Helesinine vagun», «Naise võtmine», «Terrorism», «Aarete saar», «Õnnetunne», «Püha Susanna ehk Meistrite kool», «Saateviga».

Arvamus

Sirle Raimo,
abikaasa

Tal on seda energiat tõesti palju, ikka otsib tegevust. Talle meeldib väga maal olla, kalal käia, heina niita. Arvo hoiab väga lapsi ja lapsed hoiavad teda. Kuigi ta jõuab tegelda väga paljude asjadega, on meil ka piisavalt aega koos olla.

Lavapartnerid

Tanel Ingi: Arvo unustab end aeg-ajalt etenduse ajal kolleegidega juttu ajama ja siis on oht, et ta magab oma lavale mineku aja maha. Ükskord hüüdis Andres Tabun talle etenduse ajal ootamatult: «Arts, sinu kord!» Arvo ehmus ja pani kohe lava poole ajama, hakates juba varakult kõva häält tegema, nagu ta tuleks kusagilt kaugelt. Tegelikult polnud muidugi tema kord ja ma ei teagi, kas ta jõudis akside vahelt lavale ka või sai enne pidama.

Peeter Jürgens: Kui nõukogude ajal olid näitlejate palgad väga napid, siis käisime Arvoga kahekesi päeval kolhoosis kartuleid võtmas, et lisa teenida. Hiljem tegime ka mustade otsadena teatritöö kõrvalt remonditöid. Osa omaaegse V keskkooli aknaid oli meie paigaldatud.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5