Tragöödia nimiosalised Karol Kuntsel ja Kadri Lepp Foto: Rene Liivamägi

«Runar ja Kyllikki» on Soome külasaaga kahes vaatuses, tõestisündinud lugu kahest noorest inimesest, kes mõlemad saavad hukka. Külasaaga seepärast, et lugu keskendub külarahva ja hukkunud noorte suhetele.

Ugala laval on «Runar ja Kylliki» muutunud tänapäeva ühiskonna variserlikkuse ja silmakirjalikkuse raevukaks kriitikaks.

Peategelane Runar Karol Kuntseli sümpaatses esituses pole mingi pervert, nagu teda tituleerib Valle-Sten Maiste «Postimehes». Jah, lavastuses on palju perversset, kuid mitte noorte, vaid traditsioonilises külakogukonnas õilmitseva moraali(tuse) näol.

Võib nõustuda, et see külakogukond on omamoodi Soodom, kuid Runar ja eriti Kyllikki pole selle moraalitusest veel mürgitatud. Alateadlikult seisavad nad selle vastu.

Peategelased vastanduvad külale

Oma lihtsameelsuses püüab Runar saada külaelanike sarnaseks, kuid elukogenematuse tõttu see tal ei õnnestu. Ta muutub teiste naerualuseks ning see viib ta sisemiste vastuolude ängi. Tema kõrgelennulise, armastust (või ka seksi) ihkava pöördumise poemüüja Eija poole naerab labane tüdruk välja kui silmakirjaliku.

Külaühiskonna silmakirjalikkus paljastub täiel määral pärast Kyllikki surma, kui kõik eilsed variserid esinevad moraalijüngrina.

Nii Runar kui Kyllikki on ülejäänud seltskonnast palju sümpaatsemad. Nende traagika on, et neil ei jätku silmi teineteisele ega ka jõudu üksi säärasele ühiskonnale vastu seista. Pigem loodavad nad ühiskonna moraaliga kohaneda.

Runar püüab saada niisuguseks meheks, nagu on tema kasuisa. Tolle tõde seisneb selles, et meestele on elus tähtsad kolm asja: viin, suits ja naised. Kyllikki leiab pääsetee kirikus, kus tõelised karid teda alles ootavad. Ta jääb puhtaks ja puutumatuks, hoolimata sellest et küla (ja kiriku) mehed teda kuritarvitavad.

Runar ei suuda oma vastuoludele lahendust leida. Kyllikki surm tema käe läbi on pigem iseendaga puntras oleva noormehe tõrjumispüüe kui tahtlik tahe tappa.

Lavastus ja näitleja ei otsigi Runari hukutavale teole loogilist põhjendust. Nii lihtsalt juhtus, kui noor inimene ei suutnud mingit väljapääsu leida.

Kas heale lugejale ei tule kogu see lugu tuttav ette Soome viimase aja sündmuste taustal?

Värvikad karakterid ja üldistav mõte

Mis lavastuses veel kiiduväärt on? Kindlasti värvikad ja põnevad karakterid. Rääkimata asjakohasest lõunaeesti keele kasutusest, mis annab hästi edasi külaühiskonna koloriiti.

Karol Kuntseli Runar on juba valmis roll, Kadri Lepa Kyllikki vajab sisemise jõu ja veenvuse omandamiseks veel selginemisaega, kuid nauditav on see duett juba praegu.

Leila Säälik ja Luule Komissarov loovad osad, mis jäävad kauaks meelde. Selles, et Säälikut kohe äragi ei tunne, näen küll lavastaja abistavat kätt, kuid sedavõrd teisele tasandile suudab osatäitmise viia üksnes näitlejanna enda rollitunnetus. Vaid kõnnakus oodanuks veidi täpsemat joont.

Oli hea mõte kutsuda Ugala vana kaardiväelane Andres Lepik Kyllikki isa ossa. Kandva ja peene rolli teeb Runari kasuisana Andres Tabun. Kahte osatäitjat tahan aga eraldi esile tõsta — need on Aarne Soro ja Kata-Riina Luide.

Arvi Mägi ja Arvo Raimo astuvad üles oma tuntud headuses. Asjakohane ja tabav on ka Ott Aardami ballaadi ja lõputeksti esitus.

Kõik kokku annab nauditava lavastuse, milles on suur ja üldistav mõte, meeldejäävad osatäitmised ning mõtlemapanev paralleel meie tänase päevaga.

Lavastus

Jussi Kylätasku külasaaga «Runar ja Kyllikki»

• Lavastaja Taago Tubin, kunstnik Mihkel Ehala, muusikalised kujundajad Taago Tubin ja Peeter Konovalov.
• Osades Karol Kuntsel, Luule Komissarov, Leila Säälik, Kadri Lepp, Andres Lepik, Andres Tabun, Aarne Soro, Arvo Raimo, Kiiri Tamm, Kata-Riina Luide, Arvi Mägi, Ott Aardam, Peeter Jürgens, Tarvo Vridolin.
• Esietendus 24. novembril Ugala suurel laval.

Allikas: Ugala

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5