Abiraha suuruse üle võib arutada lõputult. Nii palju, kui on inimesi, nii palju on ka arvamusi. Kes parasjagu on töötu, sellele kehtib reegel, et mida suurem, seda parem. Seevastu need, kelle maksudest seda raha jagatakse, seda veendumust enesestmõistetavalt ei jaga.

Samasugune arusaamade paljusus valitseb ka erakondade puhul. Ühel pool on valitsusliit, kes peab igasuguste jagamiste puhul arvestama tegelike võimalustega. Teisel pool on vastasrind, kelle poliitika üllus avaldub eelkõige olematu raha jagamises. Viimastel on valdavaks põhimõte: palju ja kõigile.

ISEENESEST POLE parlamentaarsetes väitlustes midagi enneolematut, see ongi just see, millele tugineb demokraatlik riigikorraldus. Mida aga vääriks igal juhul tähele panna, on need argumendid ja see maailmavaade, millega oma ideid ja taotlusi õigustatakse ja selgitatakse. See võib seada näiliselt üllad eesmärgid vahel hoopiski teise valgusesse.

Selles mõttes oli hiljutine töötu abiraha teemaline väitlus erakordselt kõnekas. Et sotsiaaldemokraadid võitlevad abiraha suurendamise eest, on igati loomulik, sest tegemist on muuhulgas võitlusega töötajate ühe riskitagatise nimel. Kui aga kuulata koduste sotsiaaldemokraatide, end kunagi mõõdukaiks nimetanud meeste ja naiste argumente, mille toel omi seisukohti peale surutakse, muutub pilt päris kurvaks.

Sedakorda vaieldi ka selle üle, kes on õigemad, kas need, kes sirutavad ainult käe abiraha saamiseks riigi poole, või need, kes vähesega leppides püüavad endaga ise hakkama saada. Ja siin tuligi välk selgest taevast.

Sotsiaaldemokraat Eiki Nestor nimetas neid, kes on loonud endale hädapärast äraelamist võimaldava väikeettevõtte ja pakuvad seal ühtlasi mingit tööd kas või veelgi suuremas hädas olevale naabrimehele, lihtsalt jobudeks. Selle peale tulid Kadi Pärnitsa, kes on samuti sotsiaaldemokraat, suust sõnad, mis väärivad igal juhul kohta Eesti majandus- ja sotsiaalmõtte ajaloos: «Ma arvan küll, et tööandjad, kes ei suuda praegu maksta Eesti riigis suuremat palka kui miinimumpalk ja miinimumpalga sarnane palk, võiksid tõepoolest oma ärid kinni panna.»

VÕIB-OLLA POLE need sotsiaaldemokraatide silmis jobud ettevõtjad leidnud tõepoolest seda kõige õigemat äriplaani, kuid sellepärast neid alavääristada ja nende ettevõtete kinni panemisest rääkida pole pehmelt öeldes ilus. See on ülimalt julm etteheide eelkõige tuhandetele Ida- ja Kagu-Eesti väikeettevõtjatele ja töötajatele, kes pole sirutanud õieli kätt töötu abiraha saamiseks riigi poole, vaid püüavad endaga ise hakkama saada.

Eks see olegi peamine, mis eristab Reformierakonda sotsiaaldemokraatidest. Nimelt on paremliberaalsed erakonnad kogu maailmas, nende hulgas Reformierakond, alati toetanud Marxi ja Lenini ning igat masti sotsiaaldemokraatide hurjutatud väikekodanlasi. Me austame neid, kes usaldavad rohkem ennast kui isalikku riiki.

Sotsiaaldemokraatidele on sellised ettevõtjad seevastu nagu punane rätik härjale. Kas või seetõttu, et nende väikestes ettevõtetes ei anna teha ametiühinguid, et need mehed ja naised ei tule kerjama igat masti abirahasid, mille suurendamise nimel võitlemine pole midagi muud kui sotsiaaldemokraatia hääled valimistel.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 1