Üheksakümnendate aastate keskel olid Viljandi sportlased mitmel alal Eesti tipus. Nii palju pallimänguvõistkondi meistri- ja esiliigas polnud vastu panna ühelgi linnal peale Tallinna ja ka individuaalaladel võistlejad olid tulemuste poolest heal järjel. Need aastad olid Viljandimaa spordis edukad.

Põhjus, miks ilusad ajad ja tulemused kadusid, oli rahapuudus. Ühtäkki selgus, et Viljandi ja tema ettevõtted ei suuda klubisid rahastada. Paremad mängijad läksid teistesse klubidesse, meie võistkonnad langesid medalinõudlejate seast välja ning kadus ka publik.

Samal teemal: Viljandi tennisehalli ehitus algas (7)

Nüüdseks pole meil ühelgi olümpiaalal võistkonda, kellelt võiks Eesti meistrivõistlustel kas või pronksmedalit loota.

Sama saatus, mis tabas meie spordiklubisid, võib osaks langeda sportimiseks tarvilikele rajatistele.

Praegu jätkub Viljandis vaidlus, milline neist esmalt valmis ehitada. Kas aga ei teki varsti probleem, et objekti suutsime laenu abil küll valmis ehitada, kuid ülal pidada me seda enam ei jõua?

Tasub vaid vaadata, mis toimub Viljandi koolistaadionidel. Koolid on küll nende korrashoiuga vaeva näinud, kuid ikkagi kannatab sporti teha vaid mõnel üksikul. Jälle tuleb öelda, et ka järve ääres asuv linnastaadion on täielikult lagunenud.

Jääväljaku tegijad küsivad pool miljonit krooni aastas, veekeskuse ülalpidamiseks peaks linn maksma kolmveerand miljonit krooni. Lisaks võtavad raha need võimlad, staadionid ja muud spordirajatised, mis meil juba valmis on.

Tehisjääväljak võib olla küll tore ja vajalik asi, aga kui see ei suuda end majandada nii, et linna kulutused jääksid 100 000 krooni piiridesse, tuleb see rajatis tunnistada Viljandile üle jõu käivaks.

Kuidas linnajuhid ka ei otsustaks, on oluline, et kallid spordiväljakud ei jääks tühjalt seisma. Kõige hullem variant on see, kui linn on sunnitud mõne rajatise ülalpidamisraha nappuses sulgema.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5