Viljandi politseiosakonna ülemkomissar Raimo Koha on oma alluvatele öelnud, et pangu nad ennast selle inimese asemele, kes esimest korda politseisse helistab. «Tal pole kunagi politsei abi vaja läinud, ta ei tea, mida teha. Mida politseinik vastab, kuidas ta räägib ja millise mulje helistaja tema vastusest saab, on väga oluline.» Foto: Elmo Riig

Kui oleks teie võimuses õigussüsteemi muuta, siis mida te teisiti teeksite?

Politsei töös on praegu oluline kogukonnakesksus: tahame pöörata näo inimeste poole. Aga meil on endiselt karistusfunktsioon, mida väga paljud meile andeks ei anna. Olen kade nende riikide peale, kus politseil trahvimisõigust pole. Seal on karistusfunktsioon täielikult kohtu kanda.

Tahaksime rohkem teenida, aidata ja kaitsta kui karistada.

Aga karistussüsteem muutub pidevalt. Alles hakkas kehtima uus väärteomenetlus ja võeti vastu uus karistusseadustik. Selle aasta 1. juulist kehtib uus kriminaalmenetlusseadustik, mis lihtsalt öeldes tähendab seda, et kuriteo uurimist juhib politseiuurijate kõrval prokurör.

Kõik muutub ja meie oleme hädas politseinike väljaõpetamisega, et nad asjadest õigesti aru saaksid ja vastuvõetud seadusi õigesti rakendaksid. See on politseis praegu üks tähtsamaid funktsioone.

Ega tööl olevat politseinikku saa viis aastat õpetada nagu tudengit ülikoolis. Politseinik peab ise seadustiku ette võtma ja selle endale selgeks tegema. Kutsusime appi Tartu Ülikooli õppejõu Erik Kerganbergi, kes Viljandi politseinikele uue kriminaalmenetlusseadustiku põhimõtteid ja tõdesid selgitas.

Kas Viljandis on turvaline elada?

Viljandi on nii kuritegevuse taseme kui avaliku korra osas üks Eesti kaunimaid ja rahulikumaid paiku. Politsei mõistes algab turvalisus kohaliku elu korraldamisest, vaba aja veetmise kohtadest, üldse sotsiaalsete probleemide lahendamise oskusest kuni tööülesannete täitmise kvaliteedini avaliku korra tagamisel ja võitluses kuritegevusega.

Hinnangu meie tööle annavad elanikud ise, kuid peale selle on konkreetsed politseitöö statistilised näitajad.

Kui kõrge on Viljandimaa kuritegevuse tase teiste piirkondade omaga võrreldes?

Viljandimaa on ainus maakond, kus on registreeritud kuritegude arv eelmise aastaga võrreldes vähenenud: 41 kuriteoepisoodi annab vähenemiseks 6,9%. Samas on 98 kuriteo avastamise fakti enam ja prokuratuuri on saadetud 60 kriminaalasja rohkem.

Ainsana territoriaalsetest politseiüksustest on Viljandis välja selgitatud väärtegude arv kasvanud ja ulatub 2809-ni. Iga tuhande elaniku kohta 48 õiguskorra rikkujat pole väike arv, kui lapsed ja eakad välja arvata.

Registreeritud kuritegude taseme poolest on Viljandimaa konkurentsitult Mandri-Eestis kõige väiksema tasemega.

Kas mulk usaldab oma korravalvureid?

Usaldab. Poole aasta jooksul registreerisime 1482 elanike väljakutset, keskmiselt kaheksa väljakutset ööpäevas. Järelikult on meid vaja.

Kohalik poliitik ja ärimees Tauno Tuula tõstatas eelmise reede «Sakalas» taas probleemi, mis on viljandlasi juba mitu aastat ärritanud: joodikud võtavad meie linnas võimust. Pudelimehed laiutavad päiksevarju pakkuvates parkides, kus tahaksid puhata lastega jalutavad emad, ja mõnitavad Valuoja orus pinkidel jõmisedes hommikul tööle minevaid inimesi. Miks Viljandis joodikute elu nii mõnus on?

Kainele ja rahulikule inimesele on Viljandi tänavad ohutud. Joodikute probleem pole seotud niivõrd turvalisuse kui ebameeldiva vaatepildiga. See on kõikide linnade ja asulate mure.

Tihti ei teata täpselt politsei õigusi ja tingimata tahetakse, et politsei viiks õiguserikkuja arestikambrisse. Igal inimesel on aga seadusega lubatud piirides tegevusvabadus.

Politsei saab kainenemisele viia ainult neid inimesi, kes on tugevas alkoholijoobes või magavad avalikus kohas joobes olles.

Avalikus kohas alkoholi tarbimine on seadusega karistatav. Sel juhul on politseil õigus toimetada seaduserikkuja politseisse ainult siis, kui kohapeal pole võimalik isikut kindlaks teha. Kui kohapeal ei saa väärteomenetlust läbi viia, kutsutakse korrarikkuja politseisse mõnel teisel päeval ja oma karistuse saab ta kätte.

Iga linnakodaniku mure on meie mure ja kui viljandlased taunivad avalikes kohtades alkoholitarbimist, pöörame sellele suuremat tähelepanu. Aga elanikel peaks olema ka rohkem julgust politsei poole pöördudes oma nime avalikustada ja vajadusel oma tähelepanekud kirjalikult fikseerida. Kui politseinik korrarikkumist pealt ei näe, on vaja tunnistajaid, et korrarikkumine tõesti aset leidis.

Viljandlased tunnustavad kriminaaljälituse ja liikluspolitsei tööd, kuid pole rahul korravalvega. Mis on selle põhjuseks?

Patrullpolitseinikud on kõigi silme all. Meie, kes me kanname mundrit, võime kergesti kriitika osaliseks saada. Kriminaalpolitseinik on erarõivastes, toimetab ja teeb oma tööd vaikselt nagu uurijadki.

Aastakümneid tagasi ei saanud uurijaks enne, kui oli omandatud juriidiline kõrgharidus. Kriminaaltalitusse suunatakse paremad politseinikud, sest selleks tööks peavad olema omaette oskused.

Viljandimaal toime pandud kuritegudest on avastatud ligi 70 protsenti. Selles on üsna suur osa korrakaitsel, eriti piirkondlikel konstaablitel, kes teevad esmased menetlustoimingud ja avastavad ka kuriteo toimepanija. Kriminaalpolitseinikud tegelevad tõsisemate asjadega.

Patrullis käivad politseinikud on üsna tihti õigel ajal õiges kohas. Nad on kurjategijad kinni püüdnud, olgu nood sõidukist bensiini varastajad või autoärandajad. Nii et kui me vaatame korrakaitset heast küljest näitavaid andmeid, pole see üksnes ühe talituse, vaid kogu Viljandi politsei hea töö.

Aga tõepoolest, töökogemused ja haridus mängivad oma rolli. Mitte kusagil mujal politseis peale patrullteenistuse ei tööta noorempolitseiamet-nikke. Neil on haridus madalam ja palk väiksem. Viljandi politseis töötab suurem osa politseikooli teise astme lõpetanud inimesi, patrullima on jäänud viis nooremametnikku.

Vanasõnagi ütleb, et ka tilk tõrva rikub meepoti. Piisab ju ühest ebameeldivast seigast, kui tavakodanik arvab, et kõik politseinikud on sellised. Aga see pole nii: kõik politseinikud püüavad oma tööd teha võimete piiril ja südametunnistuse järgi.

Võtame kõik märkused Viljandi politsei töö kohta arvesse. Mina ja minust kõrgemal seisvad politseiametnikud on tänulikud, kui räägitakse, kuidas politseinikud käituvad. Ja seda mitte üldiselt, vaid konkreetselt. Siis saame politsei tööd parandada.

Mida te hea politseitava vastu eksinud politseinikega ette võtate?

Kõik oleneb kõrvalekaldumise suurusest.

Politseis on juba mitu aastat nulltolerants joomisele. Aasta algul pidid kahjuks ka kaks Viljandi politseinikku, Karksi vanemkonstaabel Tõnu Veerme ja kriminaaltalituse inspektor Ilmar Hurt purjus peaga avarii tekitamise pärast oma teenistusest loobuma. Meie tööd reglementeerib politseiteenistuse seadus.

Vähem tähtsate rikkumiste puhul pole meie eesmärk kohe politseinikku karistada, vaid see, et ta ei kordaks oma viga ja teised politseinikud sama viga ei teeks. Õppepäevadel räägime nendest vigadest. Püüame olla avameelsed.

Kas politseinik, keda on ebaeetilise teo järel karistatud, võib mõne aja möödudes uuesti politseitööle asuda?

Iga inimene on ekslik, ent kõik oleneb muidugi eksimuse suurusest ja asjaoludest. On teada, mida politseinik teha ei tohi, ja kui ta seda ikkagi teeb, saab vaid öelda: rumal olid.

Veel kaks aastat tagasi oli kategooriline eitus töö ajal karskuse nõude vastu eksinud politseiniku tööle tagasivõtmisel. Praegu on kuulda, et kui politseinik on pärast karistamist end asjaliku inimesena näidanud, tal on kutsumus politseitööd teha ja ta tahab väga politseisse tagasi, siis on tal selleks võimalus.

Teated tegelikkusest räägivad üha suurenevast kuritegevu-sest. Teie olete aastaid korravalvesüsteemis töötanud. Mis selle ilma ja inimestega siis lahti on?

Ma ei ütleks, et midagi erilist lahti on. Kuritegevust ja seaduserikkumisi on igal ajal olnud. Iseasi on see, et seaduse järgimist kontrollitakse järjest intensiivsemalt ja see jõuab erinevalt varasemast ka avalikkuse ette. Paarkümmend aastat tagasi ei teadnud inimesed paljustki, mis nende selja taga toimus.

Kas siis teie nooruses ei olnud rohi rohelisem, varblased suuremad ja noored inimesed viisakamad?

Arvan, et me oleme aastatega oma nooruse teod unustanud. Pole minagi lapsepõlves päris puhas poiss olnud.

See oleneb paljudest asjadest: kas keegi nägi, kas tegu vaikitakse maha, kas teised aktsepteerivad neid sigadusi või tuuakse need kandiku peal ametiisikute ette.

Ka meie nooruses sai sigadusi tehtud, aga need tulid harva välja. Huumoriga võib öelda, et ega sellest inimesest, kes omal ajal mingit pahandust ei teinud, head politseinikku ei saa.

Lapsepõlves väljendub aktiivsus tahtmises midagi korda saata. Vahel läheb mõni tegu valesti. Kes midagi ei tee ja kellel riskijulgust pole, kes on lihtsalt möku, ega sellest hilisemas elus ka asja ei saa. Tal on oma tee, aga mitte teiste juhtimisel, asjade suunamisel ja korraloomisel.

See on siiski kahe otsaga asi. Hea, kui mees lõpuks õige tee leiab.

Kuidas peaks ühiskond, ka politsei, käituma, et murdujad õige tee leiaksid?

Kõik algab kodust. Vanemad ei ütle oma lastele muidugi kunagi, et mine saada mõni kuritegu korda. Aga lapsed elavad väga suure osa oma ajast väljaspool kodu.

Tähtsuselt järgmine koht lapsele on kool. Tahes-tahtmata on laps sõltuv teda ümbritsevast keskkonnast. Mõnes koolis hoolitakse lastest ja nende saatusest väga.

Tähtis roll on kohalike omavalitsuste sotsiaaltööl: kas lastel ja noortel on vabal ajal õiget tegevust, kas koolimajad on ka pärast koolitööd avatud, kus lapsed saavad internetti kasutada ja palli mängida... Noored tahavad ju midagi teha ja kui nad ära aetakse, lähevadki nad teisele poole.

Politsei püüab alaealiste õigusrikkumistesse tolerantselt suhtuda. Politseis töötavad noorsoopolitseinikud, spetsiaalse ettevalmistuse ja pedagoogilise töö kogemusega inimesed, kes mõistavad lapsi ja oskavad neid suunata.

Kui viljandlane satub linnas kallaletungi ohvriks, mida ta siis tegema peaks?

Kahtlemata politsei poole pöörduma. Kui ei meenu Viljandi politsei korrapidaja telefoninumber, tuleb valida 110. Meie saadame kohe abi.

On juhtumeid, kui politseisse tuleb helistada palju kordi, sest abi ei saabu.

Korrapidaja peaks rääkima, kus patrull parajasti on ja kui kaua läheb aega, et abi helistajani jõuab.

Palju vastukaja tekitanud Uueveski puhkekeskuses toimunud kaklusele ei saabunud politseinikud kiiresti sellepärast, et oli valida, kas kutsuda patrull Võhmast linna või oodata tagasi patrull, kes sel ajal peavigastusega inimesega juba Suure-Jaani lähedal oli.

Aga meil on koostöökokkulepe turvafirmaga Falck, kes meile appi tuleb nagu ka sel korral.

Kui oluline on politseiniku suhtlemisoskus niisuguste olukordade puhul?

Aastakümneid politseitööd teinud inimesel tekib rutiin. Ma olen oma alluvatele öelnud, et pangu nad ennast selle inimese asemele, kes esimest korda politseisse helistab. Tal pole kunagi politsei abi vaja läinud, ta ei tea, mida teha. Mida politseinik vastab, kuidas ta räägib ja millise mulje helistaja tema vastusest saab, on väga oluline. Hädasolija, kes on emotsioonide küüsis, peab politseinikult täpseid vastuseid saama.

Sel aastal püüame välja õpetada eraisikust politseitelefonidele vastajaid. Aeg-ajalt on tehtud politseinikele väljaõpet, kuidas konkreetsetes olukordades käituda.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 2