Foto: Elmo Riig

Karksi-Nuiast maakonna piiri poole sõites hakkab maapind üha mägisemat ilmet võtma. Kõrgendik pole küll tõeliste mäemassiividega võrreldav, kuid madala maa ja soise lepavõsaga harjunud inimesele on see ikkagi uus ja meeliülendav kogemus. Peagi ütleb vasakule näitav silt, et looduskaitsealuste Rutu mägede leidmiseks tuleb sinnapoole pöörata.

Viljandis nähtud päike on asendunud madala pilvituse ja üha tiheneva uduga. Arutleme muigamisi, et mägismaa on ikka mägismaa — näe, kuplite metsased tipudki uttu kadunud. Aga ilus on see kant küll, eriti veel augusti viimastel päevadel, mil sügis kipub üha enam puude lehekuube värvima. Esialgu on see siiski vaid vaevu märgatav.

Suve peatset lõppu lasevad aimata veepiisku kandvad ämblikuvõrgud, viimased õied põdrakanepi varte tipus, metsatee tallamata rohust pea välja pistnud seenepaar, juustesse sattunud tüütu põdrakärbes ja üksikud kollendavad lehed.

Metsavaikust häirivad kusagilt kostev automürin ja kauges metsatukas vinguv mootorsaag. Loodusel on sellele vastu panna vaid metsnääri kädistamine. Võpsikust välja lennanud kireva kuuega lind ongi ainus metsaasukas, keda tervel teel kohtame, kuigi põdraradugi tuleb sageli ette.

Ebameeldivusvärinaga meenuvad ühel lühikesel Viljandi — Karksi-Nuia tee metsalõigul auto alla jäänud tuhkur ja kährikkoer.

Rutu mäed õigustavad omajagu oma pretensioonikat nime, kuigi iga geograaf nimetaks nad halastust tundmata küngasteks või kupliteks. Samanimelise peatipu poole viib kahe rööpaga metsatee, mida maasturid pole õnneks lõhkunud. Tavaline auto istuks juba mõnesaja sammu kaugusel suurest teest põhja peal kinni.

Mets on omaette vaatamisväärsus. Siin on hõreda metsaalusega männikuid, kus mustikavartel üks mari teist taga hõikab, pohl aga juba üha häbelikumalt punastama kipub.

Teeäärtes kasvavad tuttavad taimed panevad meenutama, et kilpjalg kasvab üksikult, sõnajalg aga puhmas. Või vastupidi. Need siin eelistavad üksindust, kuid päris mäetipus võivad väiksema inimhakatise enda varju lausa ära peita.

Mõistagi käib männikutega kaasas sipelgate vilgas tegevus. Puude alla jäävad suured kuklasepesad, kuid majarahvas on pärast sajuööd soojas lossis peidus.

Sageli nõuab ka kuusk metsa all sõnaõigust ja saabki seda hiigelmändidelt lahkelt. Nad jagavad segametsas ruumi pihlakate, vahtrate, pajude, kaskede ja suurte sarapuupõõsastega. Liigirikkuse üle Rutu nõlvad küll nuriseda ei tohiks.

Ja kuigi mõnes kohas näeb raidest jäänud kuuseoksi, satub sagedamini ette tormidest või vanadusest maha langenud põlispuid. Ürgmetsatunne tekib siin kergesti.

Sarapuude otsa kiigata pole mõtet: seal näeb vaid üksikuid kuivanud pähklikobaraid. Napilt nädala eest korjasin ühes teises metsas neid lausa peotäite kaupa, siinse vaesuse julgen oravate süüks ajada. Või siis on ikkagi inimesed siin kotte ja taskuid täitnud, nagu mõnedki rajad lubavad oletada.

Veidi enne tee lõppu jääb paremale kõrge lehisemets. See puu on vist üpris mõjutatav: igal juhul on tuuled pannud neid latvadega kummarduma sinnapoole, kuhu nad kõige sagedamini puhuvad.

Mida lähemale tipule, seda rohkem hakkab mägi mäe ilmet võtma. Radu on siia omajagu tallatud: mäe otsast hargnevad metsateed lausa igasse suunda. Sellepärast meenutab Rutu mägi Suurt Munamäge. Ainult vaated on tiheda metsa tõttu üsna piiratud — vaid mõni siht või kunagine lank lasevad aimata, et ronid pilvede poole, mitte ei tammu lauskmaal.

Erinevalt Eestimaa kõrgemast tipust pole Rutu mäel vaatetorni ja Viljandimaa kõrgema koha näitab kätte vaid sellele osutav silt. Oleme küll mäe otsas, aga alla vaadata ei luba suviselt lokkav rohelus. See-eest saan kaevikunõlvadelt korjatud mustikatest ja pohladest maitse suhu ja täidet kõhusoppi. Kõõritame nõlvupidi allapoole, et fotograaf saaks mingilgi moel pildile jäädvustada mäe vallutamise fakti. Ikkagi jääb kaamerat uurides mulje, et oleme kolanud kuskil Raudna orus, sest pildil näib metsatee lauskmaal kulgevana. Isegi kitsas allamäge suunduv sihike petab meie ootusi.

Otsustame laiade masside nimel püstitada aktuaalse nõudmise: kuivõrd tegemist on ühe kõrgema tipuga, olgu Rutu mäel vaatetorn olla!

Taas allamäge suundudes avastame teeäärses kuusetihnikus kenad kollased kukeseened, mis jagavad maapinda sama kenade, punaste ja täppidega seenemürakatega. Sekka võib näha riisikaid ja pilvikuid. Paljudele seentele ei oska nimegi anda. Ühtede pisikeste moodustiste juures tekib koguni küsimus, kas need on samblikud või seened. Neid me ei korja.

Seeneisu ajab ikka ühest nõlvast alla ja teisest üles ning kilekotti sigineb kenake seltskond kollaseid hõrgutisi. Ühel hetkel küsib ärevusekuradike peas, ega me eksinud ole. Seda enam et kahe kupli vahel orus satume haljendava rohuga kaetud laukale, mis rändurid tagasi nõlvale ajab.

Veel veidi kõhklusi ja kahtlusi ja oh imet, oleme taas tee peal, aga nüüd juba märgatavalt allpool. Korjame veel mõne seene ja imetleme kutsuvaid mäenõlvu, aga läbimärjad jalad kisuvad vägisi autosse. Kui Karksi poole ära keerame, tekib selline mõnus tunne: tööpäeva sai alustatud kaunis looduses ja kuigi isiklik rekord on 318 meetrit Suurt Munamäge, võib allsaavutuste ritta lisada ka Rutu mäe 146 meetrit.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3