Margus Hundi toa seinal ripub suur karikate riiul. Küsimusele, kui suure summa vastu oleks ta nõus äsja võidetud kuldmedali vahetama, vastab ta: «Tee järele!» Foto: Elmo Riig

«Ma olen sellega rahul,» ütles sportlane auhindadele viidates.

Kõik karikad ja suur medalikimp ei ole kergejõustiku alade eest pälvitud. «Üks korvpallikarikas on seal ka — pealtpaneku eest.»

Seinapinna, mis karikariiulist üle jääb, täidab kaks suurt Eesti lippu, mis on võistlustelt kaasa toodud.

Tulihingeline spordipoiss

Margus Hunt hakkas kergejõustikuga tegelema kuus aastat tagasi, 1999. aasta sügisel. Enne seda oli ta oma sõnul niisama ringi jooksnud ja poistega jalgpalli mänginud.

«Sattusin lihtsalt õigel ajal õiges kohas olema,» iseloomustas 18-aastane sportlane oma tee algust. «Sealt siis hakkas vaikselt kerima, kuigi kettaheide ei tahtnud mul algul üldse eriti hästi minna.»

Esimesel aastal oli Margus Hundil rohkem lootust vasaraheites. 2000. aastal tuli ta Eesti meistrivõistlustel sellel alal teiseks. «See andis indu juurde. Varsti võitsin kettaheites Eesti meistrivõistlused ära, vasaras ja kuulis jäin teiseks.»

Kaunasesse juunioride Euroopa meistrivõistlustele minnes oli sportlane enesekindel. «Sai korralikult sooja tehtud ja kvalifikatsioon läks hästi, nii et tunne oli hea.»

Võistluse muutis pingeliseks ungarlane Lajos Kürthy, kelle heide oli eestlase tulemusele ohtlikult lähedal. «See tekitas närvipinget lõpuni välja, aga noh, vedas!» lausus Hunt.

Meenutades tunnet, mis valdas teda pjedestaalil seistes, jäi noormees mõttesse. «Seda ei saa kirjeldada, seda peab ise kogema,» ütles ta siis.

Küsimusele, kas kuldmedalit kaela saades ka pisar silma tikkus, vastas Margus Hunt paljutõotavalt, et veel mitte.

Küll aga ei suutnud end vaos hoida noormehe ema Eda Hunt, kes oli sõitnud võistlust vaatama.

«Niisugune maru ülev tunne ja hea meel oli,» tõmbusid tal võidupäeva kirjeldades silmad märjaks. «Esimene reageering oligi see, et puhkesin nutma. Ega mulle ausalt öeldes ei ole võit seniajani kohale jõudnud.»

Aasta ringi treeninguid

Pärast üle-eelmisel laupäeval peetud võistlust tegi Margus Hunt treeningusse nädalase pausi. Alates eilsest hakkas ta jälle jõusaalis käima.

«Laon järgmiseks aastaks põhja alla,» selgitas ta. «Siis on maailmameistrivõistlused Hiinas. Tahaks seal ka head tulemust näidata.»

Enamiku ajast teeb Margus Hunt jõutrenni. «Talvel just eriti. Seal tuleb koguda teravust, jõudu ja vastupidavust. Ka jooksmas tuleb käia, et süda kõigele kaasa areneks.»

Viimasel ajal on noormees trenni järel hakanud toidulisandeid jooma. «Tänu neile ei ole ma enam nii väsinud ja puhkan rohkem välja. Muidu oli nii, et hommikul ärgates ei viitsinud kooli minna ega üldse mitte midagi teha.»

«On perioode, kus ta on väga väsinud,» kinnitas ka ema. «Ta ei näita eriti välja, aga ma näen, et tal on raske ja ta on väsinud.»

Sügisel läheb spordipoiss Karksi-Nuia Gümnaasiumi kaheteistkümnendasse klassi. Kooli kõrvalt tuleb tal kuus korda nädalas trennis käia.

«Koolist koju, tund aega kodus ja siis trenni — nii see elu käib,» kirjeldas Hunt oma päeva. «Eriti eeskujulik õpilane ma just ei ole, aga õnneks on õpetajad mõistvad ja tulevad mulle vastu.»

Eda Hunt kinnitas, et õpingud on pojal tagaplaanile jäänud. «Selle koha pealt on mul mure. Margus võiks natukene hoolsam olla,» arvas ta.

Korvpall ja ujumine

Margus Hundi sõnul trenni ja kooli kõrvalt eriti vaba aega ei jää.

«Vahel ma käin ikka korvpallitrennis. Seal saab nalja ja sõpradega lollitada,» rääkis ta. «Muud eriti ei olegi. Vahepeal käin ujumas, see on lõdvestuse eest.»

Praegu liigub Margus Hunt edasi võistluse kaupa. «Eriti pikalt ma elu ei planeeri. Siis on alati võimalus, et plaan ei täitu ja tekib suur masendus,» leidis ta. «Tuleks ikka samm sammu haaval ja aasta aasta kaupa võtta. Eesmärke peab endale muidugi seadma.»

Ühtegi talismani või kindlat rituaali, mida võistluste eel täita, noormehel ei ole. «Üritan lihtsalt rahulik olla ja mitte üle pingutada,» sõnas ta. «Mitte miski ei ole ju võimatu. On tõusu- ja mõõnahetked. Kunagi ei tohi kergekäeliselt alla anda.»

Palju tuge

Sportlane rääkis, et suureks toeks on talle olnud ema, kes on kogu aeg tema kõrval olnud. «Treener Rein Ahun muidugi ka ja minu esimene sponsor Nike,» lisas Margus Hunt.

Palju abi on pakkunud spordifanaatikust toetaja ja abiline Erich Teigamägi ning omavalitsus. Kuldmedali puhul toetas Karksi vald Margus Hunti 10 000 krooniga.

ARVAMUS

Eda Hunt,
ema

Minu meelest on Margus väga sõbralik ja heasüdamlik. Ta ei ole uhke. Sõpru tal on, minusse suhtub ta hästi ja õega saavad nad kenasti läbi. Ta on hea poiss. Saavutused ei ole talle pähe löönud.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.96