| |
|
 |
Sellest kevadest on Olustveres uus pargiaednik Liivi Martjak ja tema abilisena asus ametisse Merle Vaidem.
Foto: Elmo Riig |
|
Pargi eest hoolitsemine kosutab hinge
02.07.2008 00:01
Egon Valdaru, reporter
Kommenteeri | Loe
kommentaare
 Sellest kevadest on Olustvere mõisa pargis ametis uus aednik Liivi Martjak ja tema abiline Merle Vaidem.
Vastne pargiaednik elab Türil ja sõidab sealt Olustverre igal tööpäeval. Peale pargi eest hoolitsemise õpetab Liivi Martjak teenindus- ja maamajanduskoolis aiandust ja botaanikat ning Merle Vaidem on lossis klienditeenindaja. Mõlemad naised on lõpetanud Olustvere ametikooli: Martjak 1996. ja Vaidem 1991. aastal. Martjakil on seljataga ka õpingud maaülikoolis.Naised räägivad, et oma kätega pargi eest hoolitsemine pakub nende hingele kosutust. Liivi Martjak meenutab maaülikooli rektori hiljutist külaskäiku Olustverre. «Mind kõplamas nähes väljendas ta imestust selle üle, et olen ülikooli lõpetanud ja nüüd kõplan siin. Ütlesin, et minu kätte passib kõblas suurepäraselt. Ma ei arva, et kõrgharidusega inimene peab istuma kontorilaua taga,» kõneleb ta. Merle Vaidem lisab, et taimedega müttamine pakub inimestega suhtlemisele tõelist vaheldust. Abitööjõuna kasutatakse pargi hooldamisel kooli õpilasi. Igas mõisas peab olema ka ürdiaed Äsja valmis Olustvere käsitöömaja juures ürdiaed. «Varem lokkasid seal rinnakõrgused nõgesed ja umbrohi. Merle vaatas mind nagu segast, kui ütlesin, et sinna teeme ürdiaia,» muigab Liivi Martjak. Väikeste kividega ääristatud peenardesse on koondatud mitmesuguseid maitse- ja ravimtaimi, näiteks aniisi, iisopit, kurgirohtu, küüslauku, piparmünti ja sibulat. «Ühest küljest paelub niisugune aed turiste. Teisalt on see vajalik õppetöös. Näiteks koka eriala õpilased saavad neid taimi köögis kasutada,» jutustab Liivi Martjak ning lisab: «Maitsetaimed olid vanasti mõisates aukohal. Püüame seda traditsiooni taastada.» Sealsamas püüab pilku püsilillede peenar, mille rajas vanaaegsetest taimedest Mati Rang, ning maakivimüüri juurde istutasid Liivi Martjak ja Merle Vaidem kümme viinamarjataime. «Viis taime läks veel kooliaia kasvuhoonesse,» ütleb Martjak. «Viinamarjade kasvatamine kogub Eestis populaarsust. Pealegi õpetatakse meie koolis joogitehnoloogiat ning õpilased valmistavad muu hulgas viinamarjadest veine.» Ilu tuleb hoida ja välja tuua Liivi Martjak kinnitab, et suuri muudatusi tal Olustvere vanas ja liigirikkas pargis plaanis ei ole ning põhieesmärk on selle ilu hoida ja välja tuua. «Sel kevadel said uue katte pargi teed ja järge ootab lossi ümbrus,» räägib ta. Suur töö on aedniku sõnul vanade puude uutega asendamine. «Mitu vana tamme on haiged ja pehkinud. Pärast iga tormi mõtlen, kas need jäid veel alles,» kõneleb ta. «Puude mahavõtmisega kaasneb aga inimeste pahameel. Ei mõisteta, et haiged puud on ohtlikud.» Merle Vaidem toonitab, et mahasaetud puud tuleb asendada samasugustega. «Krahv Fersen kujundas pargi Inglise stiilis ja puud istutati rühmadena. Eri liiki puid ei saa aga ühte rühma kokku istutada,» selgitab ta. Praegu hakkab pargis siin-seal silma kände, mille sisse on lilli istutatud. Liivi Martjak ütleb, et need kui stiilipuhtust rikkuvad elemendid on kavas välja juurida. «Kadrioru pargis ei näe ju kusagil kände.» Pargis on ka viis eri suurusega tiiki ning hulk haruldasi puid, näiteks Rumeenia männid ja Kanada tsuuga, mis on seal kasvanud väga suureks ja koguni viljub. Kõige kuulsam puu on Olustvere pargis Armastuse tamm, mille juures äsja abiellunud noorpaarid pildistamas käivad. Nimelt mõtlesid koolipoisid 1920. aastal selle puu kohta välja legendi, mis räägib toapoisi ja lossipreili õnnetust armastusest. «Toapoiss poonud end selle tamme külge üles, näoga lossi poole,» lausub Merle Vaidem. 2000. aastal taastati Olustvere lossi juures kolm suurt püsilillepeenart. Nendega on suviti palju tööd: lisaks rohimisele tuleb neid kuival ajal ohtralt kasta, samuti vahetatakse igal aastal välja püsilillede vahel kasvavad suvelilled. Selle nädala esmaspäeval võeti lossiesiselt peenralt välja võõrasemad, mis olid õitsemist lõpetamas. Neid asendavad nüüd raudürt, kivikilbik ja viltleht, nii et peenar on ilus punase-valge-hõbedakirju. «Praegu pole peenardel korralikke ääri. Oleme mõelnud need teha järgmisel suvel kivisillutisest,» räägib Liivi Martjak. Liigirikas kooliaed Tänavu on plaanis pilkupüüdvaks muuta õppetalu kuivatisse viiv kaldtee, mis paistab Olustverre sõitjatele silma ja on mattunud umbrohtu. «Sinna tuleb kas kiviktaimla või katame selle kallakumatiga ja istutame peale madalaid põõsaid,» lausub Martjak. Mõni aasta tagasi rajati Olustvere pargi lähistele liigirikas kooliaed, mis on täis pikitud värvikirevaid peenraid, marjapõõsaid ja vaarikaid. Sealses kasvuhoones valmivad tomatid, paprikad ja viinamarjad. «Kooliaia eest hoolitseb Karina Pärl. Sügiseti võtame õpilastega juurikaid üles, kevaditi ja septembrikuus tutvustame seal õpilastele suvelilli,» räägib Liivi Martjak ning rõhutab, et õppimise juures on praktikal väga tähtis roll. «Üks asi on ju kuulata, kuidas õpetaja tahvli ees rooside lõikamisest räägib, hoopis teine aga seda ise nii sügisel kui kevadel läbi teha.» Kitsed kärneriks Olustvere õppetalus kasvatatakse ka koduloomi. Suvel lammastega karjamaad jagavad kitsed on Liivi Martjaki jutu järgi turistidele magnetiks, ent teevad omajagu ulakustki. «Nad hüppavad alatasa üle aia ja käivad meie tehtut «üle vaatamas». Hiljaaegu pistsid nad pintslisse kõik koolimaja ümbrusse istutatud võõrasemad. Peenardel lustimine ja ilupõõsaste järamine tundub olevat nende meelistegevus.» Arvamus
Mati
Rang,
aiandusspetsialist Pean Olustvere parki kõige korralikumalt hooldatud ja kõige paremini läbi mõeldult arendatud pargiks meie maakonnas. Näeme suurte põlispuude ja veesilmade ilu vaid tänu kohalike inimeste, kooli juhtkonna ja aednike hoolsale tööle. Igast pargi nurgast vaatab vastu inimeste armastus selle vastu. Istutatud on puid, rajatud on omanäolisi lillepeenraid, paljud taimed on saanud endale kõrvale nimesildi ning pargiteed on puhastatud. Igal aastal lisandub parki uusi liike. Leian sealt endale sõpru, keda oma aeda istutada ei saa, kuid keda võib seal igal ajal imetlemas käia. Olustvere mõisa
park Anne Kaaveri 2003. aastal ilmunud raamatust «Maastikuaednik Georg Kuphaldt» võib lugeda, et Kuphaldt planeeris Olustvere pargi krahv Nikolai von Ferseni tellimusel 1903. aastal. Samas raamatus on ära toodud, mida kirjutas 1934. aastal pargist nimekas dendroloog Eduard Viirok. «Pargi puude ja põõsaste valikul ja nende grupeerimise juures on pandud suurt rõhku puude ja põõsaste dekoratiivse külje esiletõstmisele. Nii on väga maitsekalt grupeeritud okaspuud, kasutades ära nende kuju ja okaste värvi efektide saavutamiseks. Samuti on lehtpuude ja põõsaste grupeerimisel peetud silmas nende lehtede fooni suvel ja värvust sügisel. Muidugi ei puudu ka parajal kohal põõsad, mis oma õiteiluga kõike täiendavad. Pargi puidkond on väga mitmekesine, mistõttu park kuulub haruldasimate hulka Eestis.»
|
