| |
|
 |
Paadimeistrid Marko Vaher (paremal) ning isa ja poeg Väino ja Ants Leiaru alustasid paadiehitust eelmisel aastal.
Foto: Elmo Riig |
|
Paadimeistrid toovad Võrtsjärvele purjeka tagasi
02.06.2005 00:01
Jüri E. Kukk, reporter
Kommenteeri | Loe
kommentaare
 Kauaaegse Valma kaluri Väino Leiaru maadel jääb möödasõitjale silma sõrestik, milles ka kõige asjatundmatum inimene tunneb ära tulevase purjeka.
Ühemastilise purjeka ehk kalepaadi tahavad valmis raiuda Väino ja Ants Leiaru ning Marko Vaher. «Ants on meil rohkem nagu õpilase eest,» naerab kaluriametit pidav Marko Vaher. Temagi pole varem sellist tööd ette võtnud. Väino Leiaru aga ütleb, et on elu jooksul neli kalepaati valmis teinud. Nendega veeti traali ehk kalet ja sõideti kuulsat Võrtsjärve regatti. Viimane niisugune purjekas jäi randa umbes 15 aasta eest ja kuulus kalur Kalev Tihasele. Purjeka ehitamine on meestel juba mitu aastat mõtteis olnud. Mullu takistas selle valmimist vihmane suvi. Tänavu saadi toetajaks Võrtsjärve Sihtasutus, kes korraldab PHARE projekti «Loodus- ja kultuuripärand — säästva turismi edendamise võti Võrtsjärve piirkonnas» üritusena paadimeistrite väljaõpetamist. Materjali pole kerge leida «Kaks aastat sai materjali otsitud,» nendivad Leiarud ja Vaher. Kaarteks vajalikud kõverad männid leiti Parika rabast ning 15-meetrine kuusest mastipuu ja plangulaudadeks mõeldud männipalgid riigimetsast. Väino Leiaru nendib, et purjekate ehitamine võib taas soiku jääda, sest ümbruskonnas pole enam sobivat metsa. «Lauda lõigatakse tüvepalgist, mis on oksavaba ja mille ladvapoolse otsa läbimõõt on 18—20 sentimeetrit,» kirjeldab ta. Sellised metsahiiglased on suures rikkusehimus juba rahaks tehtud. Samuti on mure sobiva saekaatri leidmisega. Vaja on kuni 14 meetri pikkust lauda, enamikul on maksimummõõt aga 12 meetrit. Mehed on kogu Eestist kokku otsinud vajaliku koguse tõrvast linatakku, ikka ühe ja teise mehe käest. Seda kulub praeguse töö peale vähemalt 60 ja tõrva 200 kilogrammi. «Tõrva saime ühe Ahja mehe käest, kes seda ise männijuurikatest, haavast ja kasest keedab. Aga sedagi on juba raske saada — soomlased võtavad kõik ära,» kurdab Vaher. Lisaks läheb meestel vaja suurel hulgal naelu, kruvisid ja tõmmitsaid. Vette lastakse suve lõpul Hiljemalt kolme kuu pärast peaksid lepingu kohaselt vette saama ühemastiline mootoriga kalepaat ja neli neljameetrist aerupaati. Purjeka pikkus on 12 meetrit, mast on sama pikk ja purjepinda on sel 70-80 ruutmeetrit. Töö käib järgmiselt: kõigepealt pannakse paika aluspuu, siis põhjalaud, kiil ja 11 kaart. Kaartele painutatakse lauad ja seejärel keeratakse laevuke ümber, et lauavahedesse takud toppida, neile liistud peale lüüa ja purjekas üle tõrvata. Meeste jutu järgi viiakse kalepaat enne taglastamist järve. Täpset veeskamise kohta pole mehed veel kindlaks määranud. «Eks veame ikka sinna, kuhu paremini ligi pääseb,» arvab Marko Vaher. Vettelaskmise paigas aetakse paadi mast püsti ja kinnitatakse seda hoidvad trossid. Nailonist purje said mehed vanalt kalurilt Kalev Tihaselt — tal oli viimase purjeka oma veel alles. Lisaks tuleb ettepoole väike kliiverpuri. «Kõik hakkab käima nagu vanasti,» kinnitab Vaher. See tähendab, et purje langetamisel keeratakse see käsitsi ümber poomi. Mootor tuleb traktorilt T-25. Seda kasutatakse kalepaadil rannast ärasõitmiseks ja tuulevaikuse korral. Kalepaat ja aerupaadid hakkavad kuuluma Võrtsjärve Sihtasutusele, Valma mehed hooldavad ja valvavad neid. ARVAMUS Jaan Leetsar, projekti koordinaator Võrtsjärve ääres on veel mõni üksik vana mees, kes paadiehitamist oskab. Kuni need raudnaelad elavad, tahame ameti noortele selgeks õpetada.
|
Tee koduleheks
