Nende ümber oli kestadest sõõr. «Vene värk,» ütles mu kõrval kõndinud viljandlane. Praegu on päevalilleseemnete kestad tihti mu enda kodumaja viit korrust läbivas trepikojas maas. Käsipuudki on soditud ja lõikejälgi täis.

«Enam ei jõua laste tagant korjata,» lausus eakas venelane Viktor, kes samas elab. Ega ta pidanudki õue koristama, tal oli lihtsalt valus vaadata.

Õhtul näitasid suure korrusmaja ees ja haljasalal kompvekipaberid ja krõbuskite pakendid seda, mis lastel menüüs oli olnud. Teisel pool maja ilmestasid rohelust tühi lauaviinapudel, mille eest nüüd taarapunktis viis senti makstakse, ja sigaretikarp. Meenus vanasõna kändudest ja käbidest.

Tänaval astus juurde naine, kes elab Valuoja puiestee 17, ja muretses oma korrusmaja inimeste istutatud kuuskede ja lillede pärast, mida koerakusi hävitab. «Tuli vanapapi, koer paela otsas, ja laskis sel jälle puu peale jalga tõsta,» rääkis ta. «Üks kuusk ongi juba kuivanud.»

Häbi on neid ridu kirjutada. Häbi on, et paljud meist eestlastest on nüüd niisugused, kes ilust ja korrast ei hooli.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5