Villu unelmate kontor oleks just selline, sest seal tuleksid looduse üllatused ise tema juurde. Foto: Elmo Riig

Kiirustame meie lemmikmängukohta suure kuuse juurde. Seekord oli võimas puu riukalik. Ta oli okstel turninud poisi püksisäärt pidi ühe rao külge riputanud ega lasknud teda enam lahti. Ja niiviisi minu parim sõber seal rippus, pea alaspidi ja käed-jalad laiali.

Tädi Lea tõstis oma ehmunud poja maa peale tagasi, pühkis meie nutukriimud põsed puhtaks ning lohutas, et metshaldjas viskas meile lihtsalt ühe vembu.

Meenutan seda kahekümne aasta tagust vahejuhtumit praegusele Pärsti valla keskkonnaspetsialistile Villu Lükile. «Esialgu ma lagistasin naerda, sest päris lahe oli seal kiikuda. Kui sina kisama pistsid, mõistsin, et asi peab tõsine olema, ja hakkasin ka röökima,» muigab ta. «Edaspidi suhtusime tollesse kuusesse teatava aukartusega.»

Lapsepõlvemaa Kalvre

Meie lapsepõlv möödus Õisu lähedal Kalvrel. Olin umbes viieaastane marakratt, kui Villu koos emaga meie naaberkorterisse elama tuli. «Kalvrele kolimisega lõppes minu elus üks segasevõitu ajajärk,» ütleb ta.

Tema vanemad olid otsustanud lahku minna ja poiss oli veetnud terve suve linnas vanaema juures.

«Minul kui maalapsel oli seal kohutavalt igav. Ümberringi olid suured majad, autod ja palju inimesi. Istusin maja taga läätspuu all ja mängisin kahe vene tüdrukuga. Neile tegi hirmsasti nalja, et ma neist aru ei saanud, kui nad omavahel kõnelesid,» meenutab Villu. «Linnas tundsin emast väga puudust.»

Kalvrele jõudmine oli nagu koju saabumine. Seal ootasid teda ema, puhas ja ilus kodu ning loodus, mis lausa kutsus end uudistama.

«Minu õnneks oli lähedal järv. Käisin iga päev kalal, ma ei hoolinud sellest, kas paistis päike või kallas vihma. Õngitsemine oli mulle nagu haigus! Üritasin sillalt köögisõelaga kalamaime kätte saada, aga nood olid minust enamasti kiiremad.»

Üheealiste mudilastena oli meil Villuga vahva maailma avastada. Ujutasime ojas võidu laevukesi, mõõtsime poriloikude sügavust, küpsetasime liivakooke ja õpetasime nukku suures veetünnis ujuma.

Värisedes tugitooli taga kükitades piilusime kordamööda telerist, kas «Nukitsamehe» Mõhk ja Tölpa saavad Iti ja Kusti kätte. Laudas mekkisime lõssipulbrit ja jõusöödagraanuleid, sest uskusime, et need aitavad suureks, tugevaks ja targaks saada.

Salajutud metsaga

Villu kodu oli Õisu metskonna kõrval Matuse metsavahitalus. Tema isa Jüri Lükk oli kauaaegne metsavaht, jahimees ja tunnustatud haabjameister.

Praegu elab Villu koos ema Lea ning nooremate vendade Vahuri ja Lembituga endisest kodust vaid mõnesaja meetri kaugusel isa ehitatud majas.

Selles, et Villust sai nii suur loodusesõber, on suur osa naabritädi Marissal, keda poiss hellitavalt Äpiks kutsus. «Kui mu jalg kandma hakkas, käisime maja taga metsas seeni otsimas,» meenutab ta.

«Isa võttis mind metsa kaasa, kui ta puid tegi. Tööpäevad olid nii pikad, et koju jõudsime pimedas. Isa lubas mul lõket teha ja prahti põletada. Mulle meeldis väga tule ääres istuda. Ümberringi kõrgusid suured puud, mille taga vibelesid salapärased varjud. Eks ma pisut kartnud, aga isa rahu ja kindlus peletasid hirmu kiiresti.»

Seniajani köidab noormeest looduse muutumine. Kui ta on kodunt kas või paar päeva ära olnud, tundub tagasi tulles, et kõik on uus. Seda eriti kevaditi, kui kõik kiiresti kasvab ja areneb.

Kui mõned inimesed väidavad, et nemad ei saa elada ilma mereta, siis Villu ei saa hakkama metsata. Seal eelistab ta käia üksi, sest siis näitab laas talle oma saladusi kõige lahkemalt. Villu tõdeb, et niisuguseid asju ei saa kellegagi jagada, sest need poleks teistele mõistetavad.

Sügavast loodushuvist sai elukutse

«Umbes viiesena unistasin filminäitleja elukutsest, sest mind paelus liikuvate piltide maailm. Hiljem oli mu salasoov piloodiks saada. Jooksin mängult lennates mööda hoovi ja vehkisin kätega,» räägib Villu.

Ta arvas, et tunneb loodust juba hästi ning õppida tuleks seda, mida veel ei oska. Ometi juhtus nii, et pärast Jakobsoni gümnaasiumi lõpetamist asus Villu Räpina Kõrgemas Aianduskoolis keskkonnakaitset õppima. «Räpina kool andis väga hea erialahariduse. Teooria ja praktiline töö käsikäes aitasid ainete tuuma tabada.»

Räpinast sai ta veel ühe hindamatu vara: truud sõbrad, kelle ees ei pea kunagi maski kandma.

2000. aasta sügisest on Villu Eesti Põllumajandusülikooli maastikukaitse ja -hoolduse eriala tudeng. Heade mõtete linna minek oli suur elumuudatus.

«Elasin Tartus kolm aastat. Hindan selle linna tasakaalukust. Mind võluvad vaiksed kõrvaltänavad poekeste ja kohvikutega. Nimetage mind päevavargaks, aga minu meelest on ütlemata hea kas või terve päev sõpradega kohvikus istuda ja juttu vesta! Minu vaieldamatu lemmik on muidugi botaanikaaed.»

Linnamelu ei ole maapoisile sugugi vastumeelne. Eriti meeldib talle selles viibida sügiseti, kui looduses nukraks ja pimedaks kisub.

Ametnik pole pelgalt paberimäärija

2003. aasta sügisest asus Villu tööle Pärsti valla keskkonnaspetsialistina. Oma ametis puutub ta kokku kõigega, mis vähegi keskkonnaga seondub: mõnda aega tegeleb ta põhjalikult jäätmetega, siis tuleb ette võtta veemajanduse või heakorra küsimused. Vahepeal peab kirjutama vallalehte artikli või kuhugi pildistama minema.

Seda, mis töös rohkem või vähem meeldib, ei oska Villu öelda. Hea meel on siis, kui mõni probleem lõpuks lahenduse leiab. Suurimaks kordaminekuks peab ta ohtlike jäätmete kogumise punkti avamist märtsikuus Ramsil.

Tulevikuplaanidest rääkides nimetab keskkonnaspetsialist seda, et vallas alustatakse jäätmete liigiti kogumist. Selleks pannakse suurematesse küladesse eraldi konteinerid. Samuti hakatakse lammutama keskkonnaohtlikke objekte.

«Mulle ei sobiks keskkonnainspektori töö, sest seal tuleks kokku puutuda vaid sellega, mis on halvasti ega vasta nõuetele. Mina ei suudaks inimestele ettekirjutusi teha ja trahve määrata. Tahan neile pigem hüva nõu anda,» arutleb Villu.

Igav juba ei hakka

Parim meelelahutus ja lõõgastus on Villu meelest kinoskäik ning oma vähest vaba aega sisustab Villu mitme harrastusega.

Matkates on tal alati fotoaparaat kotis, et mitte kaotada kordumatuid hetki. Ta mängib objektiga, vaatab seda mitme nurga alt ja teeb mitu kaadrit.

«Mulle meeldivad rohkem detailid kui üldvaated. Seega leiab minu piltidelt väikesi asju, mida alati ei pruugi niisama märgatagi,» lausub ta.

Looduses luusides pistab Villu taskusse mõne huvitava taime või peotäie seemneid, et proovida neid koduaias kasvatada. Tänu rohelistele näppudele ja katsetamisjulgusele väänleb kasvuhoones uhke viinapuu. Selle magusad marjad ehivad juba kolmandat aastat esimesel augustipäeval tema sünnipäevalauda.

Rohelus ümbritseb Villut aasta läbi, sest tema kodumaja on otsast otsani toalilli täis. Viimane ülelugemine andis tulemuseks 160. Selleks, et nad kõik kastetud saaks, kulub kaks ämbritäit vett. Salakesi unistab ta talveaiast, et igal taimel oleks ruumi, valgust ja soojust.

Lilledesse on Villu nii kiindunud, et ei raatsi ühtegi ära anda. Lemmikutena nimetab ta orhideesid, mis teda kaunivärviliste õitega rõõmustavad.

Toiduvalmistamise nippe on Villu õppinud emalt. «Ühikas pidin ise süüa tegema. Et olin kodus harjunud hästi sööma, siis praekartulite ja makaronidega ma ei leppinud.»

Kokaraamatust ta näpuga järge ei aja, sest toiduvalmistamine on talle looming. Ühtviisi viivad keele alla pastaroad, ülepannikoogid ja kookoshelvestega šokolaadikook.

ARVAMUSED

Marve Virunurm,

sõber

Õppisime koos Räpina Kõrgemas Aianduskoolis. Villuga on alati millestki rääkida. Vahel pole sõnu vajagi, sest meie sõprus on nii tugev, et selle elus hoidmiseks ei pea me päevast päeva koos olema.

Me võime elu mõtte üle arutleda, naerda, nii et kõhud kõverad, tantsida seni, kuni jalad valutavad, või metsas istuda ja mitte midagi teha.

Villu on selline inimene, kelles on ikka midagi uut avastada.

Raivo Laidma,

Pärsti valla arenguosakonna juhataja

Mul on hea meel, et Villu suutis kooli kõrvalt töösse ja meie meeskonda üsna kiiresti sisse elada.

Oleme tema kirjutatud projekti abil lahendanud ohtlike jäätmete kogumise korraldamise ja tal on kindel roll varsti avalikkuse ette jõudva üldplaneeringu koostamises.

Hindan kõrgelt kõiki oma kolleege, kes ühise meeskonnana suudavad tööd teha. Villu on üks nendest.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3.67