Viis paari jalgu ja ühed suusad on suurepärane võimalus kosutada vaimu ja keha. Foto: Elmo Riig

Kui perre ilmus esimene koer, oli Anu kolmeaastane. Tegemist oli njuufaundlandi koera ja musta terjeri seguga ning juba paari aasta pärast võis tema kodu ümber näha pilti, kuidas rooliga kelgu ette rakendatud neljajalgne sõber veab õhinal lapsi.

Mõne aja pärast õppis piiga koeri suuskade ette rakendama ning sellest ajast peale on ta omalaadse spordialaga tegelnud regulaarselt.

Sportlik meelelahutus

Kanadas, Ühendriikides ja Skandinaavia maades on rakendisporti ehk siis koertega suusatamist ja kelgusõitu võistlusspordina harrastatud juba ammustest aegadest. Viljandimaal huvilisi eriti palju ei leidu, kuigi see ala muutub kogu maailmas tasapisi aina populaarsemaks.

Meie kohtumispaigale koos neljajalgsete sõpradega kohale kihutanud ja lume tuisates efektse poolkaarega pidurdanud Anu Kivi peab seda ala pigem meelelahutuseks kui spordiks.

«Selline sõitmine on tõeliselt mõnus adrenaliinipump,» jutustab ta. «Eriti see esimene kilomeeter: koerad kihutavad, nii et tuul viliseb kõrvus, silmad hakkavad vett jooksma ja südame alt käib jõnks läbi!»

Kui rada on hea, arendavad koerad tähelepanuväärset kiirust, mis võib ulatuda isegi poolesaja kilomeetrini tunnis. Kohevas lumes on teadagi raskem joosta ja ka vedajad väsivad siis ruttu.

Hingele ja kehale

«Esimese õhinaga jooksevad nad muidugi kiiremini,» räägib perenaine ühte karvast sõpra kurgu alt sügades. «Pärast esimest kilomeetrit lähevad juba tavalisele traavile üle. Viis-kuus kilomeetrit pole neile mingi vahemaa.»

Ainult mõni küünik võib rakendispordis näha looma kiusamist. Väikese väljaõppe järel võtab koer seda hoopis mänguna ning peagi piisab vaid rihmad välja tuua, et teda elevile ajada.

Tänavune talv oli esiotsa lumevaene ja seepärast pole Anu Kivi oma koertega veel kuigi palju treenida saanud. Seetõttu võtavad nad esialgu ette paari-kolme kilomeetri pikkusi otsi. Enne intervjuud oli ta natuke mures õhutemperatuuri pärast. Termomeeter näitas siis 12 pügalat alla nulli ehk paar kraadi vähem, kui oleks koertele soovitav.

Eestis on küll isegi rakendisportlaste liit, aga meie looduslikud tingimused ei soosi selle spordiala talvist vormi. Norras seevastu tehakse koertega mägedes suusatrenni isegi jaanipäeva paiku.

Koertega suusatamine kosutab nii hinge kui keha.

«Vahel, kui sajab laia lund, on eriti mõnus. Sõidad vaikselt laias lumes, ümberringi haudvaikus,» kõneleb Anu Kivi silmade särades. «Eriti õdus on siis, kui hakkab hämarduma. Pead koerad kinni, istud maha ja naudid vaikust. Kuulda on ainult lumeräitsakate kukkumist... Need on sellised mõnusad hetked — tänapäeval ei leia täiuslikku vaikust just sageli.»

Tasub proovida

Koertega sportimises Anu Kivi sõnul tegelikult midagi keerulist pole.

«Muudkui suusad alla ja katsetama!» ergutab ta.

Põhimõtteliselt sobib iga suur koer, kes jaksab enda järel koormat vedada. Mujal maailmas on sel otstarbel kasutusel tragid malamuudid ja huskid. Huskid veavad hästi, aga näiteks hiljuti Soomes peetud võistlustel tuli ühekoerarakendis esikohale samalaadne suuršnautser, nagu on Anu Kivil.

Kui koer allub elementaarsetele käskudele, ei tohiks raskusi tekkida. Loomulikult ei ole mõtet jõude elanud koera rihmade vahele suruda, see võib õnnetult lõppeda. Valvsust ei maksa kaotada aga ka treenitud looma puhul.

«Mäletan ühte juhtumit, kus metsas peeti jahti,» meenutab Anu Kivi. «Olin parajasti kolme koeraga sõitmas. Meie ees jooksis üle tee kits ja seejärel jahikoer ning siis arvasid minu koerad ka, et võiks ju järele põrutada. Viskasin end hoo pidurdamiseks tagumiku peale, aga õnnetul kombel olid mul kilepüksid jalas. Libisesin koos nendega kaasa esimese kraavini.»

Kindlasti ei tasu koertega sõitu harjutama minna suure tee peale, parem on leida selleks tühjem piirkond. Anu paneb huvilistele veel südamele, et rihmadega koera ei maksa omapäi jooksma lasta: loom võib metsas mõne puu külge takerduda ning see võib talle kurvalt lõppeda.

Rakendisporti saab harrastada aasta läbi. Suvel võib koeri jalgratta ette rakendada. Nii saab sisse küll kiirema hoo, ent ka kukkumisoht on suurem.

Eestis kogub pisitasa populaarsust koerakross. See on päris lihtne, tuleb koos koeraga ette antud distants aja peale läbi joosta.

«Suuskadel või kelgul olles on tunne muidugi võimsam kui rattal. Sõltud rohkem koerast ja pidurdamine pole ka nii lihtne,» arvab Anu Kivi. «Rattaga sõidad ise ees kui vaja, aga see pole ikka päris see. Talvel on juba enesetunde mõttes etem.»

SUUSATAJAVEDU

Suusatajaveos on koer ja suusataja omavahel ühendatud liiniga, millel on vetruv ots. Suusataja kannab vööd, mille külge kinnitub veoliin. Võistlustel osalemiseks on täpsemad reeglid: rakmed ehk traksid peavad olema sellised, et koer ei pääseks neist vabaks; vöö peab selja pealt olema vähemalt seitse sentimeetrit lai ning kergesti ja kiiresti avatava kinnituse ehk paanikalukuga. Veoliin võib olla maksimaalselt kaks ja pool meetrit pikk.

Allikas: rakendisportlaste liit

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5