Paljud Eesti lapsed jõuavad juba hommikul kooli väsinuna ning kuigi seadusega on kehtestatud õpilase koolikoti lubatud raskus, kannab ta sageli seljas tunduvalt kaalukamat ranitsat. Foto: Elmo Riig

Eks igaühel teki seda lugedes omad mõtted. Üks läbivam neist on kindlasti: mis on elus (koolielus) tähtsaim? Kas iga hinna eest olla edukaim või

Selle kirjutise märksõna ongi toimetulek.

Mõiste sisu määratledes võiks rääkida koolis võimalikult edukalt edasijõudmisest, suutlikkusest probleeme lahendada, oskusest suhelda, staatusest, stardipositsioonist, õpetuse kvaliteedist, kooli toetavast suhtumisest ja paljust muust. Peaaegu alati jääb sellest pikast loetelust välja olulisim: lapse tervis kui mis tahes toimetulekuvaldkonna tegelik alus.

Tallinna Ülikooli teadurite 2003. aastal alustatud uuringust «Kool kui arengukeskkond ja õpilaste toimetulek», milles osales 3838 õpilast kogu Eestist, selgus, et paljud meie lapsed jõuavad juba hommikul kooli väsinuna. Nad kannatavad pea- ja kõhuvalude käes, on sageli uimased ega suuda keskenduda (täpsed arvandmed uuringust avaldatakse veel sel aastal välja antavas kogumikus).

Mida peaksime laste juures märkama?

Iga hinna eest edukas olemine on tänapäeva karm tegelikkus. Meie edu, töö ja elukvaliteet toetuvad aga igal eluetapil tervisele. Ilma selleta ei ole millelgi mõtet. Kõik me teame seda.

Ometi ei teadvusta me sageli, et tervis on kõige olulisem ka laste puhul. Oodates neilt suurepärast toimetulekut ja edu, jääb tervis tihti tagaplaanile.

On paradoksaalne, et laias laastus väärtustavad nii ühiskond kui lapsevanemad esmalt laste vaimset arengut, seejärel sotsiaalset edenemist ning alles kolmandana tervist. Ei ole vist mõtet küsida, mis väärtusega on esimesed kaks, kui kolmas logiseb.

Laskumata sügavamalt meditsiini valdkonda, saan ometigi nimetada märksõnad, millest olenevad suuresti nii täiskasvanute kui laste üldine tervislik seisund ning millele peame järjepidevalt tähelepanu pöörama. Need on piisav uneaeg, tervislik toiduvalik ning liikumine, õues viibimine. Ei midagi uut!

Kas me märkame alati, kui arvuti või teleka ees veedetud tunnid on veninud liiga pikaks, koju varutud toidukraamist on hävitatud vaid kehale kõige vähem väärtuslik ning spordijalatsid vedelevad nädalaid kasutuseta?

Kindlasti on vastus sellele küsimusele pereti erinev. Eelnimetatud uuringust ilmneb aga märkimisväärne seos toimetuleku ja tervisenäitajate vahel: kehvemini toime tulevate õpilaste eluviis on vähem tervislik.

Omaette teema on tervise välised näitajad, mis hakkavad sageli alles lapse sirgudes enesehinnangut ja edukust mõjutama. Need on sirge hambarida, rüht ja muu selline. Korrektiividega alles täiskasvanueas alustada on tunduvalt keerulisem ja kulukam.

Kooliajal ei ole võimalik inimesel terve püsida ilma lapsevanema sekkumiseta. Meie kui vanemate kohus on lapsi ergutada, motiveerida ning eelkõige selgitada, miks ja kelle huvides toimetatakse.

Kunagi ei ole hilja alustada

Ideaalne on muidugi lapsevanema enda eeskuju, mis on alati ka raskeim tee. Ideaalsed me olla ei suuda, kuid püüelda selle poole võib ikka.

Selleks et alustada, märgata ja eelistused kogu lapsepõlve huvides ümber seada, ei ole kunagi hilja, kuni lapsed veel kodus viibivad.

Lapsed on elu õied. Mida tugevamad on õied, seda tugevam on lill tervikuna. Ehk jutu alguse juurde ringiga tagasi tulles: mida elusam (loe: tervem ja rõõmsam), seda edukam. Ja millest muust lapsevanemad ikka unistavad, kui et nende lapsed oleksid igas mõttes paremini toime tulevad, arukamad, targemad ja tervemad kui nad ise.

Kui lugejal tekkis teema üle arutlemiseks küsimusi ja mõtteid rohkem, kui siit vastuseid leidis, ongi selle kirjutise peaeesmärk täidetud.

LUULETUS

Sel poisil oli raske veretõbi

SEL POISIL OLI RASKE VERETÕBI

ja Päevalille tänavas ta elas

sääl aknad paistsid hädavaevalt läbi

ja päevast päeva isa pille neelas

SEL POISIL OLI RASKE VERETÕBI

ja surmal oli hammas verine

poiss teadis süste saades päeva läbi

et elu surmast suurt ei erine

SIIS ÜHEL PÄEVAL OLI KOOLISAALIS

sääl turnimisepuudest ukse pool

kirst millest koolilapsi mööda saalis

kes haige puudus muidu terve kool

JA ÕPETAJA PULDIST RÄÄKIS JUTTU

ei rääkinud kus Bonn või Pakistan

ma ukse juures kuulsin keset nuttu

kui hüüti et ma käimist takistan

DIREKTOR TULI SIIS ÜKS PABER NÄPUS

ja ütles: Helmut teame sinu soov

(õhk järjest rohkem talumatuks läppus)

on olnud hästi lõpetada kool

JA TUNNISTUS SIIS KIRSTU TALLE PANDI

kus igas aines viied kevadeks

ma tundsin nähes seda viimast andi

et selg mul pikkamööda tõmbus higiseks

Jüri Üdi (Juhan Viiding), 1971

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3.71