Isa Kris ja poeg Aaron hoiavad kokku, sest Eestis igatsevad mõlemad inglise keeles lobisemise järele. Ema Raili tunneb end mõnikord isegi kõrvalejäetuna. Foto: Elmo Riig

Ema Raili läheb Aaronit riidesse panema, isa Kris jääb oma naist ja poega lasteaia ette ootama. Kui Aaron uksest väljub, on ta ühe jooksuga isa juures ja meeste vahel läheb lahti ingliskeelne vadin.

Ema laseb kohtumisrõõmul pisut vaibuda ja sakutab siis tasahilju oma poega kuueservast.

«Aaron, millise eestikeelse sõna sa täna õppisid?» küsib ta.

Aaron ei taha seda küsimist esimese hooga tähele panna, aga ema ei jäta järele ja pärib uuesti, seekord inglise keeles.

Aaron on sunnitud peatuma ja mõtlema.

«Riidesse panema — put my clothes on,» tõlgib ta ennast ise ja valib edasiseks vanematega suhtlemiseks inglise keele.

Raili ohkab. Tal on üsna raske mõista, kuidas eestlased omal ajal võõrsile sattudes ja seal lapsi kasvatades suutsid eesti keelt alal hoida. Temale küll tundub, et ta jääb mõnikord jänni.

Poiss kasvas neli aastat Ameerikas

Ameeriklane Kris ja eestlanna Raili on pärast nelja-aastast Ameerikas viibimist tagasi Eestis ning kavatsevad siia kauemaks jääda.

Praegu kuueaastane Aaron sündis Tallinnas ja sai veel enne, kui vanemad ookeani taha kolisid, eesti keele peaaegu selgeks. Aga oma teisel kodumaal, Ameerikas, ununes see niisama ruttu, kui ta selle esimese hooga siin omandas.

Muidugi püüdis Raili, kui nad koos perega veel Nashville’is elasid, oma kasvava pojaga kodus ikka ka eesti keelt rääkida.

«Aga Aaron on sünnist saadik väga iseteadlik olnud. «Don´t speak this language!» kamandas ta trotslikult vastu,» meenutab Raili.

Aaron ei mõistnud kuidagi, miks ta peab kasutama keelt, mida Nashville’is ümberringi mitte keegi ei kõnelnud.

Nüüd on olukord muidugi teine.

«Kui Aaron on nädala keskel tubli olnud ja palju eesti keelseid sõnu õppinud, oleme lubanud tal endale uue mänguasja valida,» naerab Raili ega arva, et see väga ebapedagoogiline oleks. «Laps on laps ja talle kulub hea töö eest präänik ära.»

Siiski edeneb kõik palju aeglasemalt, kui ema lootis. Juba kolmandat kuud Eestis elavate Robbie’de pere kodune keel on endiselt inglise keel.

Kris on Viljandi Perekiriku pastor. Raili on oma mehe sekretär ja tõlk tööl ja igapäevaelus, aga õhtuks on temagi väsinud. Pere ühistel puhkehetkedel läheb ta kergema vastupanu teed ning valib suhtlemiseks keele, milles lobisevad ta mees ja poeg.

Aaroni parim sõber lasteaias on Mihkel. See poiss on arvutimängudes kõva käsi ja taevakanalilt tulevad multifilmid meeldivad talle samuti väga. Mihkli sõnavaras on võõrkeelsed väljendid iseenesestmõistetavalt käibel ja küllap need on poiste sõpruse peamised alustalad.

Umbkeelse poisi võitlused

Aaroni rühma kasvataja Aila Rebane ütleb, et umbkeelse poisi esimesed päevad lasteaias olid talle väga rasked.

«Ta on nutikas, aga tundlik ja emotsionaalne. Ümbrus on võõras ja kõik räägivad keeles, millest ta aru ei saa. Ning mis kõige hirmsam: keegi ei saa temast aru,» meenutab kasvataja.

Seevastu on nüüd lõpuks ometi märgata esimesi edusamme. Kui Aaronil rühmas mõni probleem tekib, hüüab ta selge häälega: «Kasvataja, tule vaata!»

Kasvataja arvates saab Aaron eestikeelsest jutust aru rohkem, kui arvata võib, sest kui talle öelda, et pangu sall kaela või tõmmaku lukk kinni, teeb poiss kõike, mis vaja.

«Algul seadsime hädajuhtumeiks sisse keelevihiku, sest mina inglise keelt ei oska,» meenutab kasvataja Aila. «Aga üsna varsti kadus see vihik ära ja ega seda nüüd enam vaja olegi.»

Sellesse vihikusse kirjutas Aaroni ema kõigepealt mõned ingliskeelsed sõnad ja laused, mida Aaron võis öelda ja millest kasvatajad pidid aru saama, ning nende eestikeelsed vasted. Näiteks «Ära sega!» ja «Tahan üksi mängida!».

Samasse kirjutas ka kasvataja päeva lõpul üles lauseid, mis nõudsid tõlkimist: «Võta taskurätik!» või «Nuuska nina!».

See kõik on nüüd minevik ja Aaroni populaarsus rühmas kasvab. Tüdrukud mängivad Aaroniga mõnikord palju parema meelega kui mõne teise poisiga.

Samas on Aaroni rühmasolek õpetanud kõigile teistele lastele ingliskeelseid väljendeid. Kui mitte muud, siis vähemalt sõnu «Yes», «No» ja »Okay!» oskavad kõik öelda.

Kui Aaronilt küsida, kas ta on Eesti või Ameerika poiss, ei tule ta suust vastuseks ei üks ega teine, vaid igati argumenteeritud mõttekäik, kus ta rumalale küsijale kannatlikult seletab, kui keeruline on tema situatsioon tegelikult.

«Ma olen Ameerika poiss, sest ma olen elanud Ameerikas ja ma räägin inglise keelt nagu mu isagi. Ma olen ka Eesti poiss, sest ma olen sündinud Eestis ja mu ema on eestlane ning ma lähen Eesti kooli, mis sest et ma eesti keelt hästi ei oska,» vuristab Aaron inglise keeles.

Ema mure

«Vahel olen ma ehmatusega märganud, et mind jäetakse kõrvale. On hetki, kui ma kuulen oma poega isaga rääkimas asjadest, millest ma midagi ei taipa, veel vähem eesti keeles neist kõnelda mõistaksin,» tunnistab ema Raili. «Noh näiteks kui jutt käib teadusest ja mudelrobotitele ajakaitse pealepanemisest...»

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5