Just sundparteistamisega ongi tegemist, sest valimisnimekirjade esitamiseni jäävate kuude jooksul sunnitakse ennast parteiga siduma igaüht, kes tahab kohalikus elus osaleda. Volikogu liikmeks enam muidu ei saa.

Isamaaliidu ettepanekul oleks inimestele jäänud valik, kas liituda mõne erakonnaga ja minna valimistele selle esitatud nimekirjas või moodustada kaaslastega mõni kohalik valimisliit ainult kohalike asjade ajamiseks, kui poliitilised huvid laiemale ei ulatu. Et enamik Riigikogust oli aga selle vastu, siis nüüd jääb erakondadega mitte liitunud inimestel üle kandideerida vaid üksikkandidaadina. Isegi erakondade valimisliite ei ole lubatud moodustada. Ja keegi koalitsioonist räägib veel vajadusest tulevikus erakondadevahelist koostööd teha!

NÄGUPIDI SUPIKAUSSI topitakse neid, kes ise süüa ei oska. Aga valdades, kus eelmistel kordadel on olnud valimistel suur osavõtt ja palju kandidaate, ei ole niisugustel jõuvõtetel mitte mingisugust õigustust. See on otsene kodanike demokraatlike vabaduste piiramine.

Tingimustes, kus erakonnad ei ole eriti populaarsed, võib selline inimeste ahistamine tähendada osa aktiivsete kohalike poliitikute valimistest kõrvale jäämist ja lausa valima minejate arvu vähenemist. Kas niimoodi tugevdame Eestile hädavajalikku osalusdemokraatiat?

Nüüd on Rahvaliit, Reformierakond ja Res Publica jälle näidanud, et kui parteide vahel on enne kokku lepitud, siis avalik arvamus neile ei loe. Seetõttu ei jää ka Isamaaliidul muud üle, kui hakata seniste kohalike valimisliitude liikmeid enda erakonda kutsuma. Kas või selleks, et moodustada vastukaal neile, kes endiste kommunistliku partei meetoditega tahavad oma mõju kohapeal kinnistada.

Samas tuleks kohalikku tahet ikka vähemalt sedavõrd austada, et erakonda tuleb see, kes tahab. Kes ei taha veel meie liikmeks astuda, võib asuda valimisnimekirja ka ilma selleta. Peamine on tahtmine elu kujundada.

AGA NAGU valimistel ikka, saab selgeks kõigi Eesti erakondade tegelik toetajaskond linnades ja valdades. Juba praegu võib öelda, et võrreldes eelmiste omavalitsuste valimistega 2002. aastast ja Riigikogu valimistega 2003. aastast on valijate eelistused 2005. aasta sügiseks oluliselt muutunud.

Näiteks valdade senised lemmikud Rahvaliidust ja vahepealsed lemmikud Res Publicast ei pruugi pärast oma lubaduste mahasalgamist Toompeal enam sugugi senist edu korrata. Ja küllap just neist valimistest saavadki tõuke ümberkujundused Eesti poliitikas, mis viivad pärast 2007. aasta parlamendivalimisi erakondade arvu tegeliku vähenemiseni.

On põhjust oodata, et pärast Riigikogu otsust valimisliitudele lõplikku hingekella lüüa, sekkub jälle õiguskantsler, kes on rääkinud võimalusest demokraatia kaitseks Riigikohtu poole pöörduda. Olen samuti veendunud, et valimisliitude keelamine võib rikkuda inimeste vaba valiku printsiipi. Nimelt on väiksemates omavalitsustes kohati olukord, kus kõik valla juhtivad positsioonid on ühe partei käes — nii nagu see oli ka Nõukogude okupatsiooni ajal. Partei nimi on küll teine, kuid kõik, kes soovivad seal ametikohta saada, näiteks koolidirektoriks asuda, peavad liituma ikka selle sama parteiga. Sellistel juhtudel ei tekigi konkureerivaid nimekirju ja inimestel jääb vaid valik, kas hääletada seda ainuvõimalikku või mitte üldse valima minna.

Sellistest sundkäikudest peaksime me oma kodanikke küll hoidma. Mida vähem nõukogude aega meenutada, seda parem. Üsna rusuv on, kui lausa iga päev tuletab seda meile meelde Venemaa valitsus, kelle meelest vist Nõukogude Liit ei olegi veel laiali saadetud.

LOODAN VÄGA, et Eesti president, õiguskantsler ja avalikkus ütlevad välja oma arvamuse kavatsetava sundparteistamise suhtes. Muidugi loodan ka seda, et kui koalitsiooni tahe jääb ikkagi peale, siis ainult ajutiselt ja juba järgmise sügise valimistel annavad valijad neile õpetust.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0