Iga päevaga tuleb lähemale see aeg, mil Eesti ei saa enam läbi radikaalsete otsusteta, kuidas näiteks oma pensionäre kas või praegusel tasemel toita. Lääne-Euroopa võttis nende probleemide pärast mõne aja eest üsna julgelt võõrtööjõudu vastu. Praegu jagub seal küll maksumaksjaid, kuid teistest kultuuridest pärit inimestega on kaasnenud paljud ootamatud sotsiaalprobleemid.

Kus on meie tee?

Rahandusminister Taavi Veskimägi on viimastel päevadel avalikkuselt kriitikat pälvinud, sest ajalehtede väitel tahab ta võõrtööliste sissevoolu vältimiseks hakata lähemal ajal Eesti töötajate puhkusi lühendama ja tööpäevi pikendama. Eilses «Eesti Päevalehes» ütles Veskimägi, et see väide oli kontekstist välja rebitud ja ülevõimendatud.

Sealsamas kinnitas minister, et tulevikus saame hakkama vaid siis, kui me oma tootmis- ja tööjõupoliitikat julgelt muudame.

Veskimägi näeb Eesti jätkusuutlikuse peamise tagajana paremat oskust hakkama saada rahvusvahelises majanduses. «Piltlikult öeldes peame õppima tootma mobiiltelefone Hiinas ning müüma neid Euroopa Liidus ja USA-s,» ütleb ta.

Jah, tal on õigus. Ent pikemas perspektiivis jääme kestma vaid siis, kui meie sündimus jõuliselt kasvab. Kiireim tee eestlaste väljasuretamiseks on inimeste õhutamine tööle ja karjäärile. Väga püüdlikul tööinimesel jääb teatavasti vähe aega puhata ja perekonnale tähelepanu pöörata.

Nii tulebki esimese asjana mõelda hoopis sellele, mis võiks perepoliitikat senisest palju tõhusamaks muuta. Üht-teist on praeguse võimuliidu ajal ära tehtud, kuid mitu aspekti on unarusse jäänud. Laste sünnitamisest peab saama moeasi. See oleks võimalik, kui noored end turvalisemalt tunneksid.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0