Mõisaküla Linnavolikogu kindel otsus alustada tööd Viljandimaa hülgamise ja Pärnumaaga ühinemise nimel tuli ootamatusena paljudele kohalikele elanikele, maavalitsusele ja ka «Sakalale».

Seni räägiti justkui iseenesest mõistetavana väikelinna kuulumisest ühte liitomavalitsusse Abja ja Halliste vallaga. Seda nägi ette ka üle-eelmisel nädalal valitsuses vastu võetud soovituslik omavalitsuste ühinemise plaan.

Fakt, et kohalikud inimesed valivad hoopis teise stsenaariumi, näitab, et senised kaartide joonistajad on midagi väga olulist kahe silma vahele jätnud. Ilmselt pole nad mõistnud, et mitme riiklikul tasandil tehtud otsuse koosmõjul on maapiirkondade tõmbekeskused muutunud.

Et Eesti seadused võimaldavad omavalitsuste ühinemist ainult kohalike valimiste ajal, tähendab Mõisaküla volikogu üleeilne valik seda, et linnake on veel õige mitu aastat iseseisev. Maakonna piire nihutada ja Abja vallalt kahte küla endale kaubelda on lihtsalt liiga keeruline, et kõige sellega enne järgmisi valimisi ühele poole saada.

Viljandi maakonna seisukohalt vaadates on Mõisaküla volikogu liikmete otsus loogiline jätk hiilivale haldusreformile, mille tulemusena on juba praegu Eestis neli tõmbekeskust: Tallinn, Tartu, Pärnu ja Jõhvi.

Meie maakonda ei ole jäänud ühegi riigiasutuse piirkondlikku või regionaalset juhtimist, mistõttu võiski oodata, et järgmisena kipuvad lahkuma Pärnumaa ja Tartumaa piiri äärsed omavalitsused. Varsti selgub, kas Mõisaküla lahkumiskatse leiab järgijaid.

Sellest, et Viljandi on Pärnu kõrval kängu jäänud, oli avameelselt juttu ka üleeilsel Mõisaküla volikogu istungil. Nimelt oli Helle-Liis Männiku ettepaneku peamine argument see, et Mõisaküla inimestel on Pärnumaalt tunduvalt lihtsam tasuvat tööd ja häid õppimisvõimalusi leida kui Viljandimaalt. See on muret tekitav tõdemus, mille eest vastutavad otseselt viimaste valitsuste ministrid.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0