| |
|
 |
Kunstnik Viivi Lumi on elus kõige tähtsamaks pidanud oma lähedastele, aga ka kõikidele teistele inimestele rõõmu valmistamist.
Foto: Elmo Riig |
|
Viivi Lumi: ma olen oma elus palju häid inimesi kohanud
(2)
30.10.2004 00:01
Aime Jõgi, reporter
Kommenteeri | Loe
kommentaare
 Galvi-Linda kaupluse letist leiab nahast raamatukaasi, iluköites külalisraamatuid ja märkmikke. Neid ehivad kunstnikukäega loodud pildid: Viljandi lossiväravad, Trepimägi, kodune taim- ja lillornamentika.
Peengalanteriiesemeid letile tõstes ütleb müüja Asta Melts: «Jah, ma olen kuulnud küll, kes on nende autor. Siin töötas üks kunstnik — Lumi.» Hellade mälestuste keskel Viivi Lume kodu veranda akendest avaneb hingemattev vaade Viljandi järvele ja teispoolt kallast tõusvale sügisvärvides metsale. Seda on Viivi palju maalinud. Neist otsekui mööda kaldarinnakut allapoole astuvatest majadest on ta teinud pliiatsijoonistusi. Kõige kallimad on naisele aga portreed emast, mehest ja mehe vanematest ning joonistused Sirjest: Sirje beebina ja koolitüdrukuna, Sirje raamatu kohale kummarduvana... Sirje on Viivi esimene tütar. Tema teine laps Helve sündis neli aastat hiljem. Praegu on ta seitsme lapselapse vanaema ja kahe lapselapselapse vanavanaema. Viivi ütleb naerdes ja kaht kätt kokku lüües, et tal on olnud väga rikas elu. Hoolimata raskest haigusest, mis tal kunstnikutööd nahkgalanteriikombinaadis nii kaua teha ei lasknud, kui ta oleks tahtnud, on ta kõige eest tänulik. Viivi ei kurda millegi üle, ainult igatsus oma mehe Oskari järele ei taha temast lahti lasta. Oskari mattis ta seitsme aasta eest. Tütar Sirje, Holstre kooli õpetaja Sirje Kannel, käib ema iga päev vaatamas ning oskab lugeda tema tundeid ja mõtteid tühipaljast käeviipest või silmavaatest. «Mu emale on kodu ja perekond alati väga tähtsad olnud,» sõnab Sirje, kui ema toob lugeda oma viimaseid luuletusi. Vana naise käekiri on hüplev. Seepärast ta pintslit või sulge parema meelega enam kätte ei võtagi. Aga luuletustes püsib mõte selgena värisevast randmest hoolimata. «Ära nuta, mu hing, ära nuta, ole pai...» Need read räägivad ikka veel armastusest oma mehe vastu. Oskari peale mõtleb Viivi ka täna, mil tema laste korraldatud pidulaua ümber kogunevad kõik lähedased. Täna on kunstnik Viivi Lume 75. sünnipäev. Iga kavand tõi majja elevuse «Viivi on väga tundlik ja andekas kunstnik,» ütleb Viivi Lumi nahkgalanteriikombinaa-diaegne kõige lähem töökaaslane Maie Järvekülg. «Viivil ideid ja fantaasiat jätkus,» lisab kombinaadi tollane juht Leida Simon. «Ta noppis neid vahel koguni unenägudest.» Kunstiinstituudis graafikat õppinud Viivi Lumi võeti Viljandi nahkgalanteriitsehhi kunstnikuks 1962. aastal. See oli aeg, mil tööstuse toodangut kirjeldati kõigepealt ikka arvudega — plaani, kasumi ja nomenklatuuri täitmise protsentidega. Tollal oli rõhk jalanõude tsehhil ja parkimistööstusel. Vaid ühes väikeses toas vorbiti rahakotte — kuust kuusse ikka ühelaadseid. Kunstniku ilmumine tsehhi otsustas ootamatult palju. Iga uus kavand tõi majja elevust ja melu, mis päästis valla ka teiste töötajate leidlikkuse ja mõtted. Viljandi toodang hakkas kunstinõukogus häid hindeid saama, ostjad hakkasid kaunilt kujundatud esemete vastu kauplustes huvi tundma, tootmine laienes mitmekordseks. Juba mõne aasta pärast kordus Viivi Lumi nimi peaaegu igas kohaliku ajalehe veerus, kus jagati Linda tsehhi uudiseid või kus oli juttu kergetööstuse töötajate päevaks või viisaastaku lõpuspurdiks valmistumisest. «Suveniiride vabariiklikult konkursilt tõi Viljandisse teise auhinna Linda tsehhi kunstnik Viivi Lumi.» «Peagi lähevad tootmisesse Viivi Lume rahvusliku kujundusega albumid ja raamatukaaned kirjadega «Kui seda metsa ees ei oleks» ja «Mu isamaa on minu arm».» «Juubelilaulupäevaks on Viivi Lumi kavandanud uudselt mõjuva nahast seinaplaadi, mis kujutab rahvarõivastes naist.» «Kaheksasaja eseme hulgast tõi Viivi Lumele vabariiklikul võistlusel teise koha nukukujuline karp.» «Viivi Lume tööd saadeti rahvusvahelisele näitusele Moskvas!» Mulgi mees Tokios Tollastes kunstinõukogudes istusid koos Eesti nimekad nahkehistöö tegijad ning kaubanduse ja kergetööstuse ministeeriumi esindajad. Tooteid hinnati 40 palli süsteemis, kusjuures alates 37 pallist oli tegemist maailmatasemega. Ühes kohaliku lehe artiklis on juttu sellest, kuidas kunstnik Viivi Lume ja mudellöör Robert Kietzeri kujundatud peenrahakott teenis auväärt hindajatelt 39 ja prillitoos 38 palli. Ühes teises loos on kunstnik Viivi Lumi nimi kõrvuti mudellöör Malve Mahlapuu omaga. Igas kvartalis oli ette nähtud toota üheksat uut eset. Iga eseme puhul tuli arvestada, et seda saaks valmistada massiliselt. Hoogu võttis suveniiride valmistamine. Nahatükkidest sündisid linnavapid, järjehoidjad, kellarihmad, pastlapaarid, võtmehoidjad, rahvarõivastes neiud ja Mulgi taadid. 1968. aasta 8. juuni «Tee Kommunismile» kirjutab vaimustunult sellest, kuidas suur kogus Viljandis valmistatud nahkseid Mulgi taate asus pikale teekonnale Tokiosse. Samas kiidetakse, kuidas Viivi Lume kujundatud rahataskuid on tellitud Londonisse. «Mine tea, võib-olla saab mõni meil valmistatud kopikakott veel sajalise pangatähe omanikuks,» õhatakse artiklis teravmeelselt. Viivi tütar Sirje Kannel mäletab, mida nii pingeline töö nende kohusetundlikule emale tegelikult tähendas. Astmat põdev ja inhalaatorit alati käe ulatuses hoidma pidav naine andis oma kavanditele viimase lihvi öösel kodus. Tähtis oli hommikul mitte sisse magada ja seitsmesest Tallinna bussist mitte maha jääda.
> Loe edasi
|
Tee koduleheks
