Näituse «Mehed metsast ja mere äärest» kuraator Sigrid Saarep huvitub kunstnikest, kes ei tea kunstiteooriast ja -filosoofiast halligi. Foto: Peeter Kümmel

Väljapaneku autorid on tänapäeva rahvakunstnikud, iseõppijad, kel on maailma kohta oma teooria ja maalimiseks oma põhjus.

Näituse kuraator Sigrid Saarep, miks teid selline rahva kunst huvitama on hakanud?

Sellele on raske vastata. See huvitab mind juba ammu.

Aga rääkige, kuidas te selle juurde olete jõudnud!

Ma õppisin Tartu Ülikoolis ajalugu ja olin spetsialiseerunud kunstiajaloole. Kui hakkasin oma lõputööle ideed otsima, tundusid kõik teemad igavad olevat. Näiteks mingi perioodi aknasulused ja uksehinged. Aga et ma töötasin koos arhitektidega, tekkis kuidagi see idee.

Juhtusin lugema ka ühte raamatut «Fantastiline arhitektuur», mis räägib igasugustest veidratest objektidest, nii paatelamutest kui kitšimaigulistest hamburgeriputkadest, ehitistest, mis on loodud kas kommertslikel kaalutlustel või siis mingist hullusest.

Minu diplomitöö pealkirjaks sai «Naivistlik arhitektuur ja väikevormid kaasaegses Eestis». Edasi sündis sellest tööst näitus «Vaba stiil — Eesti isepäiste ehitajate loodud fantaasiaküllane arhitektuur». Ja inimesed leidsid: oi, kui tore!

Algas see siis ikkagi arhitektuurist, mitte neist lummavatest piltidest.

Mind on huvitanud elustiil, tavaline inimene, kes ei pea olema ei arhitekt ega kunstnik. Inimene, kes on leidnud endale mingi köitva hobi ja keda ei huvita, mida teised sellest arvavad. Kes leiab sellest kõigepealt tuge ja rõõmu iseendale.

Kas need inimesed ise peavad end kunstnikuks?

See on keerukas küsimus. Selle, kes on kunstnik ja kes ei ole, määratlevad tavaliselt teised, koolitatud kunstnikud või siis kunstiteadlased.

Aga kuidas aru saada, millal on tegu kunstiga ja millal plätserdusega?

Sellele ei oska ma vastata. Kõik sõltub kontekstist. Mina lähtun inimlikult pinnalt. Ma ei hakka kunagi seda piiri taga ajama. Teisalt on see kunstnike, kriitikute, publiku ja kunsti rahastajate kokkuleppe küsimus, mis võib aja jooksul muutuda.

Kõikidele küsimustele ei ole vastust. Me ei saa ju küsida, kas Jumal on üks udukogu või midagi muud.

Miks need inimesed teid ikkagi võluvad?

No kuidas sa seda võlu ikka sõnastad.

Kõik inimesed ei ole ühtemoodi, sellised, kes murravad ainult tööd teha ja teenivad raha, nii et mingit vaba aega ja jõudehetke ei jää.

Siinkohal sobib rääkida hoopis Adelbert Juksist. Tema töid küll sellel näitusel ei ole, sest ta on üks Lõuna-Eesti mees, aga tal on kuus klassi haridust ja ta pole kunagi tööl käinud — ma pean silmas ruineerivat riigitööd või tööd kapitalistlikus erafirmas.

Juksi töö on maalimine ja pillimäng. Kui ta oli noorem, kasvatas ta kartuleid, haris õunapuuaeda ja pidas mesilasi.

Juksi piltidel pole ruumi kunstniku sisemistele hingepiinadele ega jõhkra maailma kurjusele. Tema piltidel on headus, leebus, ilu ja armastus, mida haistab juba mitme meetri peale. See maailm lõhnab üheaegselt sirelite, õunte, mee, pelargooniumide ja kampri järele ning tuletab meelde, et rahvakunst ei ole mitte ainult vöö- ja kindakiri.

Juksi kodu Põlvamaal on muide üleni maalingutega kaetud, alustades maja fassaadist ja ustest ning lõpetades toakeste lagede ja seintega.

Ka igal selle näituse autoril on oma lugu. Te kutsuge kõik oma tuttavad neid pilte vaatama!

Aga näiteks eluaeg merd sõitnud Saaremaa mehe Aleksander Tarvise meremaalid on ju nagu päris!

Sellele mina ei vasta, kas on nagu päris või mängu.

Millega te praegu tegelete?

Ma läksin just jälle õppima — kunstiakadeemias avati hiljuti niisugune eriala nagu kunsti ja kultuuri antropoloogia. Huvitav oleks teada saada, mida meie rahvakultuur niisugustest külaveidrikest arvab.

Mõned muuseumid ju ikka ostavad mõne pildi. Saaremaa Muuseumgi ostis selle näituse töödest ära ühe Aleksander Tarvise ja ühe Harri Aeru oma. Eesti Rahva Muuseum on ostnud ühe Aeru suure vaiba.

Aga kui külast kedagi nimepidi otsima lähed, et tea keegi midagi. Lõpuks juteldes selgub, et ah jah, meil on siin küll üks hull: teeb pilte, elab üle mäe...

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 2.33