Pärast Ursula Schützi loodud monumendi «Teeleminek ja kojutulek» avamist lasid peaaegu kõik kohaletulnud ennast kuju taustal pildistada. Foto: Alo Raun

Dalarö on maaliline, 1700 elanikuga aedlinn Rootsi läänerannikul Stockholmist natuke lõunas.

Kuidas küll tuli mulle pähe mõte niisugusse paika sõita, küsite kindlasti. Põhjus on iseenesest lihtne: seal avatakse monument 60 aastat tagasi Rootsi põgenenud eestlastele.

Juba bussis, ümbritsetuna kümnetest rootslastest, võib tunda eestlaste hõngu. Nimelt võtab üks vanem härra taskust ajalehe väljalõike ja hakkab seda lugema. Tahtmatult jääb minugi pilk tekstil pidama ja mida ma näen: see on eesti keeles!

Teen kohe härraga juttu, kuid minu üllatuseks ei saa ta eesti keelest aru. Õnneks tuleb appi tema kõrval istuv proua. Selgub nimelt, et agar eestlanna ei jätnud oma viikingi tõugu mehele muud võimalust kui tulla koos temaga eestlaste üritusele.

Teekond muinasjuttu

Pärast mitut ümberistumist metroost rongi ja rongist bussi ning vahepealset ootamist hakkavad lõpuks paistma sildid, mis viitavad sellele, et oleme jõudmas Dalarösse, väikeste muinasjutuliste majadega aedlinna.

Selle ääretult armsa linnakese on hõivanud suures osas Stockholmi rikkurid, kes viibivad seal peamiselt suvehooajal. Nii pole midagi üllatavat selles, kui sealsetel kitsastel tänavatel vooglevad pika kerega ülikallid limusiinid.

Iga bussist väljuja saab kaunilt noorelt neiult ajalehe. Kõik asula peatänava äärde jäävad iidsed ja tursked puud on täis kleebitud mitmesuguseid silte, mille seas torkavad loomulikult kõige erksamalt silma paadipõgenemise päeva pruunikad afišid.

Sadama poole sõites võib märgata tee ääres sammumas kümneid neide ja noormehi, kes pole just kõige tavalisemas riietuses. Nende vanamoodsad vammused sobivad otsekui valatult Dalarö atmosfääri. Selle juures on siiski üks suur aga: tegemist on eesti rahvarõivastega!

Eestlased kogunevad üsna mere ääres järsakul asuvas kohalikus tollimajas, mis on oma tegumoe kohta silmatorkavalt kõrge hoone.

Rootslased kui eestlaste alamad

Lähenen maja ees asuvale infomatsioonipunktile. Paraku selgub siin kurb tõsisasi: eestlaste ürituse korraldajad ei oska eesti keelt! Kõik teenindajad on kohalikus turisminduskoolis õppivad rootslased.

Ühtpidi on muidugi mõnus nautida olukorda, et eestlased on rootslaste ülemad. Teisalt tahaks vähemalt niisugusel üritusel suhelda ikka eesti keeles.

Infopunktist juhatatakse mind tollimaja ülemisele korrusele ruumi, kus kostitatakse eriti tähtsaid külalisi. Satun seal istuma kõrvuti ühe Rootsi perekonnaga. Nagu sel üritusel tavaks, osutub ka siin üks abielupool eestlaseks ja teine rootslaseks.

Seekord hakkab eesti keeles rääkima mees Aaser Mäkk. Ka tema põgenes 60 aastat tagasi paadiga üle mere Rootsi, alustades teekonda Hiiumaalt. Loomulikult maabus ta Dalarös, täpselt samal päeval 60 aastat tagasi.

Euroopa on nii väike!

Peagi liigub jutt minevikust tänapäeva. Nüüd haarab initsiatiivi Aaser Mäki abikaasa Siv-Britt.

Selgub, et tema hea sõbranna poeg töötas kunagi Eestis rootsi keele õpetajana. Pärast lähemat uurimist tuleb välja, et toosama poeg oli minu enda rootsi keele õpetaja. See rabab.

Öeldakse, et Eesti on väike ja siin tunnevad kõik kõiki. Sel hetkel tundub aga, et isegi Euroopa on väike ja kõik siinsed inimesed on omavahel kuidagi seotud.

Niisugune avastus rõõmustab Siv-Britt Mäkki niivõrd, et ta lubab aidata mul otsida ürituselt inimesi, kes on mingil moel Viljandiga seotud.

Jõuan tollimaja hoovis asuva pealava juurde siis, kui Södertörni kõrgkooli rektor Ingela Josefsson kõnet peab. Ta räägib Läänemere tähtsusest ja sellest, kui oluline on üle mere koostööd teha. Tuttav jutt.

Seejärel meenutab päeva juht paari seika põgenemisest ja kutsub esinema rootsieestlaste tantsuansambli Kassari.

Rahva seast hüppab krapsakalt välja eesti rahvarõivais, siilisoenguga vanahärra, haarab lõõtspilli ja tõttab koos teiste pillimängijatega lavale. Lava ette murule kekslevad Kassari tantsupaarid.

Meile võivad eesti rahvatantsud tavalised tunduda, kuid sealsetele eestlastele on need erilise tähendusega. Need on eestluse sümbol, märk oma juurtest, tervitus kodumaalt.

Minu suureks üllatuseks hakkab rahvas laule kaasa ümisema, mõni teab isegi sõnu. Seda hämmastavam on, et ürituse konferansjee ja sõnavõtjad kõnelevad rootsi keeles.

Ilon Wiklandi pildid

Järgmisena otsustan tutvuda tollimaja sisemusega.

Esimesena pakuvad mulle huvi teisel korrusel asuvad kunstisaalid. Märkan otse enda ees suurt lauda, millel on nagu juba kuskilt tuttavad maalid. Ahjaa: nende autor on ju Astrid Lindgreni raamatute illustreerija, eestlane Ilon Wikland!

Piltidel ei vallatle küll Pipi, kuid kunagise kodulinna Haapsalu atmosfäär on just see, mida on sageli paista ka Lindgreni raamatutest.

Järgmises toas on kunstniku ja kirjaniku Rein Norbergi suured ja hinnalised meremaalid. Tahes-tahtmata tekitavad need paralleeli 60 aasta taguse tormise mere ja seal loodusjõudude meelevallas hõljuvate paadikestega.

Kolmandast ruumist võib aga leida Dalarö enda kunstniku Bo Tillianderi naivistlikud pildid sellest, kuidas eestlased 60 aasta eest Rootsi saabusid. Tillianderigi juured olevat väidetavalt Eestis. Nimelt põgenesid tema esivanemad Rootsi XVIII sajandil Põhjasõja aegu, samuti vene vägede kartuses.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0