Zonta klubi stipendiaat Laine Lindvest teeb oma sõbrale Pätule veel viimase pai ja sõidab ära Viljandisse kooli. Aga juba reede õhtul lubab ta Abja-Paluojal tagasi olla. Foto: Aime Jõgi

Nende juurde on teel Viljandi Zonta klubi liige Maimu Paumere koos klubi presidendi Valve Hannusega. Naistel on kaasas suur kollaste rooside kimp ja Zonta sümbolitega õnnitluskaart, mille vahel on väljavõte 10 000-kroonisest pangaülekandest Laine Lindvesti nimele.

Zonta iga-aastane stipendium ühele heade õpitulemustega naistudengile, kes on pärit mõnest Viljandimaa lasterikkast perekonnast või kasvanud orvuna või lastekodus, kuulub sel sügisel Viljandi Kultuuriakadeemias kolmandal kursusel raamatukogundust ja infoteadust õppivale Laine Lindvestile.

Tüdruku innustaja eriala valikul oli olnud tema vanem õde Leili Mård, kes omandas paar aastat tagasi kultuuriakadeemiast sama eriala ning kes elab ja töötab Soomes.

Vanaema kasvatas üles oma tütre lapsed

Mõlema õe tubliks inimeseks kasvatamise auraha tuleks aga anda nende 81-aastasele vanaemale Leili Sapasele, kes on neid oma silmateradena hoidnud alates ajast, mil Laine oli kuuene ja Leili kümnene.

Enne seda aega põetas vanaema raske haiguse tõttu ratastooli jäänud tütart Liat ning tolle surivoodil lubas talle, et kasvatab tema tüdrukud üles, saagu mis saab.

Zonta klubi naised ulatavad nüüd memmelegi kiituseks poti tulipunaste toaroosidega. Vastne stipendiaat Laine kallistab vanaema veel omakorda ning mõlemal säravad silmad suurest heameelest ja tänust.

«Mul on nii positiivne ja rõõmus vanaema, et kõik mu sõbrad on tast vaimustuses, küsivad teda lausa endale. Aga kus ma saan anda,» naerab Laine. «Meil õega pole tänu vanaemale tõesti millestki kunagi puudus olnud.»

Küllap aga teavad Laine ja tema vanaema siiski paremini kui keegi teine, mida tähendab aastaid iga päev ranges arvestuses elamine majapidamises, kus meeste- ja naistetöödel vahet teha ei saa ning kus sissetulekuteks on üksnes vanaema pension, tüdrukute toitjakaotuspensionid ja napid lastetoetused. Teavad sedagi, kuidas hoida vaid oma käte jõuga korras kolme toaga maja ja õuel tilluke saun ning hoolitseda samal ajal aia ja põllumaa eest, sest vähemalt sibul, porgand, kapsas, kartul ja õunad pidid omast käest olema. Iga päev poes käimise jaoks raha niikuinii poleks jätkunud.

«Minu abikaasa on aastaid surnud,» räägib vanaema Leili. «Selle maja ehitasime aga siia Abja-Paluojale juba 1950. aastal, nii et nüüdseks vajab kõik remonti ja kohendamist. Muru niitsime kuni viimase ajani vikatiga ja põllumaad sahkasime ise, olles vajadusel hobunegi.»

Vanaema Leili on õppinud Abja Kodutööstuskoolis ning on maja- ja arvepidamise tarkused juba noorelt kätte saanud. Ta oskab praegugi virisemata 600 krooniga kuus pere ära toita, sest muudeks hädapärasteks väljaminekuteks peab raha niisamuti hoidma.

Kõige tähtsam on täpne arvepidamine

Naisel on sahtlis kaustikud, mida ta hea meelega võõrale näidata ei tahaks. Seal on aastate ja päevade kaupa kirjas kõik majapidamises ette tulnud kulutused.

«Kui kimpu jään, otsin mõne oma vana arvevihiku välja ja sealt siis vaatan, kuidas ma enne olen hakkama saanud ja miks ma nüüd ei saa,» kõneleb vanaema optimistlikult.

«Kui mõnikord nutt peale kippuski, eks siis läksin korraks sauna... Tuppa laste juurde tagasi tulin ikka rõõmsa näoga ja kinnitasin, et pole meil häda midagi,» lisab ta.

Vanaema Leili ütleb, et õnneks pole nende elus headest inimestest puudust olnud ja kohalik omavalitsus on neid palju aidanud. «Igal õhtul palun, et kõigil neil aitajatel elus hästi läheks.»

Nüüd on vanaemal muret juba vähem. Nii Lainest kui Leilist said kooli lõpetades oma lennu ühed paremad õppijad. Mõlemad on valinud ka ühe ja sama eriala ning Leili on juba õnnelikus abielus.

Laine ütleb, et Zonta stipendiumi tahab ta jaotada veel kahe järelejäänud kooliaasta peale oma Viljandi üüritoa ülalpidamiskuludeks ja toidurahaks. Kultuuriakadeemia lõpetamise järel loodab tüdruk südamest, et leiab tööd kodukohas, sest oma kallist vanaema ta maha ei jäta.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.87