Holstre Põhikooli muusikaõpetaja ja huvijuht Helve Hrabrovat ümbritsevad juba neljandat suve Holstrest ja Sillamäelt pärit keelelaagri lapsed. Foto: Peeter Kümmel

Istume ühel juulikuu reedesel hilisõhtul Holstre koolis õpetajate toas. Samal ajal on koolimaja vallutanud lastelaager.

Helve palub, et läheksime üle sina peale. Püüan nii toimida, kuigi juba üsna intervjuu algul tekitab see minus ebalust, sest ta on selles koolis õpetaja olnud väga pikka aega. Helve ütleb, et ta tuli Holstresse tööle 1979. aastal. Mina olin siis aastane...

Helve on ise Holstre koolis õppinud ning sealt pärineb ka tema armastus muusika ja folkloori vastu. Kui ta oli kuuendas klassis, tuli Halliste koolist Holstresse tööle muusikaõpetaja Heino Väikene, kellel oli kaasas hunnik pille.

«Samal sügisel asutas ta rahvamuusikaansambli, kuhu kuulus üle 20 õpilase. Minu esimene pill oli kannel,» meenutab Helve. Seni rahvatantsuga tegelnud tüdrukule jäi tantsimine tagaplaanile, sest mõlemat ei jõudnud.

Muusikaõpetajaks õppis Helve Tartu Pedagoogilises Koolis, huvijuhiameti omandas ta täiendusõppes Viljandi Kultuurikoolis.

Majandusjuhatajast muusikaõpetajaks

Esialgu läks aga 19-aastane, alles kooli lõpetanud neiu Viiratsi Lastekodusse majandusjuhatajaks.

«Juhtus nii, sest seal oli vakantne koht ja aastaid tagasi töötamiseks paberit ei küsitud. Majandusest mul eriti aimu polnud, aga kõva direktor oli kõrval ja elasin nagu vanajumala selja taga,» naerab naine.

Holstre kooli tagasi tõi teda kurb sündmus: suri talle väga armas muusikaõpetaja, kelle pärast ta oma eriala õieti valinud oligi. Helve otsustas Holstresse tagasi tulla.

«Ametlikult tulin tööle sügisest 1979, aga tegelikult käisin poole kohaga juba eelmise aasta talvest, kui õpetajat enam ei olnud. Minu esimene ülesanne oli orkestriga ülevaatusele minna. Lood olid poole peale õpitud. Päris hästi läks — saime esimese kategooria,» jutustab Helve.

Pealinna teda ei tõmmanud — kodukant oli talle liiga armas. Küll aga mõtles ta nooremana teise ameti peale.

«Algul plaanisin ajakirjandust õppima minna, sest mulle meeldis kirjutada ja meeldib seniajani. Kirjutasin kaastöid ajalehtedele, «Noorte Hääl», «Tee Kommunismile» ja «Nõukogude Õpetaja».»

Luuletanud pole Helve kunagi, ka sahtlipõhja mitte. «Mõned laulusõnad olen vajadust mööda ümber kohandanud ja teinud laagrilaule, aga mul peab viis ees olema, muidu vaimu peale ei tule.»

Huvijuhitööd peab ta parajalt loominguliseks, tuleb ju selles ametis kõikvõimalikke ürituste plaane ja kavasid välja mõelda.

«Paberitöö ei meeldi mulle mitte üks teps,» ütleb Helve bürokraatia kohta.

Huvijuhi eriala tuli Helve arvates loomuliku lisana, sest muusikaõpetaja koormus on alati üsna väike olnud, isegi kui ringitöö juurde lisada. Huvijuht on ta olnud 15 aastat.

Huvijuhi loominguline töö

«Vahepeal kaovad küll ideed täielikult ära ja tuleb must masendus peale. Mõtlen, et panen ameti maha ega tee enam mitte midagi.

Siis on vaja majast välja minna, ringi liikuda ja vaadata, mida teised teevad,» räägib Helve. Tema arvates mingil ajal inimene ammendab ennast ja seepärast on töökohavahetus normaal-ne — uues kohas on ju vanad ideed nagu uued.

Helve kurvastab, et arvutibuumi tõttu kadusid paljud ringid koolist või jäid tagaplaanile. «Meil näiteks kadus viis aastat tagasi aastaid tegutsenud rahvamuusika orkester. Üks koosseis lõpetas kooli, uus kiratses ja kiratses, aga ei läinudki käima. 25 aasta juubeli saime ära pidada, aga 30 enam ei jõudnud.»

Ta loodab, et millalgi tuleb orkester tagasi, kuid lapsi jääb koolis järjest vähemaks ja nende seast huvilisi leida on raskem kui suurema kollektiivi seast.

Helve ei pea kaua mõtlema, mis on talle lastega töötamise juures kõige olulisem. «Väga oluline on tahtmine lastega koos tegutseda. Kui ikka ei taha, siis vägisi ei saa panna midagi tegema.»

Enda kohta ütleb ta, et tahtmine ei ole vist üle läinud, kuigi vahel kipuvad ideed otsa saama ja tekib tunne, et enam ei taha. Selle tundega on aga nii, et ühel päeval see on ja järgmisel ei ole ning siis tuleb jälle mõtteid, mida võiks ette võtta.

«Seda ma ei ole kunagi mõelnud, et ma koolist ära läheksin. Mulle on pakutud võimalust kandideerida valla kultuuritöötaja kohale. Ma isegi ei kaalunud seda sügavalt. Ma ei taha töötada suurte inimestega, vaid lastega,» räägib õpetaja.

Huvijuhina peab Helve oluliseks traditsioonilisi üritusi, mida kool tähistab igal aastal. Eriti meeldib talle korraldada eesti rahva tähtpäevadega seotud üritusi, nagu vastlapäev, kadri- ja mardipäeva karneval ning jõulud.

Eelmisel sügisel tähistati koolis leivanädalat, mil aukohal troonis leivast valmistatud koolimaja. Seda oli nii põnev vaadata kui ka maitsev süüa. «Mõnele lapsele hakkas see nii meeldima, et nad arvasid, et leivamaja tuleks järgmisel aastal ka teha,» lausub Helve.

Üritused vajavad puhkeaega

Mõni üritus kaob aga vahepeal ära ja nii peabki juhtuma. «Näiteks sügisnäitust tegime aastaid ja siis ükskord ei laekunud sinna enam midagi. Mõtlesime, et las ta siis olla. Läksid mõned aastad mööda, õpilased vahetusid ja kõik arvasid, et see on täiesti uus ettevõtmine,» jutustab Helve. «Ei maksa väga kurvastada, kui mõni asi läbi kukub. Las ta vahepeal puhkab.»

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.93