Holstre Põhikooli muusikaõpetaja ja huvijuht Helve Hrabrovat ümbritsevad juba neljandat suve Holstrest ja Sillamäelt pärit keelelaagri lapsed. Foto: Peeter Kümmel

Istume ühel juulikuu reedesel hilisõhtul Holstre koolis õpetajate toas. Samal ajal on koolimaja vallutanud lastelaager.

Helve palub, et läheksime üle sina peale. Püüan nii toimida, kuigi juba üsna intervjuu algul tekitab see minus ebalust, sest ta on selles koolis õpetaja olnud väga pikka aega. Helve ütleb, et ta tuli Holstresse tööle 1979. aastal. Mina olin siis aastane...

Helve on ise Holstre koolis õppinud ning sealt pärineb ka tema armastus muusika ja folkloori vastu. Kui ta oli kuuendas klassis, tuli Halliste koolist Holstresse tööle muusikaõpetaja Heino Väikene, kellel oli kaasas hunnik pille.

«Samal sügisel asutas ta rahvamuusikaansambli, kuhu kuulus üle 20 õpilase. Minu esimene pill oli kannel,» meenutab Helve. Seni rahvatantsuga tegelnud tüdrukule jäi tantsimine tagaplaanile, sest mõlemat ei jõudnud.

Muusikaõpetajaks õppis Helve Tartu Pedagoogilises Koolis, huvijuhiameti omandas ta täiendusõppes Viljandi Kultuurikoolis.

Majandusjuhatajast muusikaõpetajaks

Esialgu läks aga 19-aastane, alles kooli lõpetanud neiu Viiratsi Lastekodusse majandusjuhatajaks.

«Juhtus nii, sest seal oli vakantne koht ja aastaid tagasi töötamiseks paberit ei küsitud. Majandusest mul eriti aimu polnud, aga kõva direktor oli kõrval ja elasin nagu vanajumala selja taga,» naerab naine.

Holstre kooli tagasi tõi teda kurb sündmus: suri talle väga armas muusikaõpetaja, kelle pärast ta oma eriala õieti valinud oligi. Helve otsustas Holstresse tagasi tulla.

«Ametlikult tulin tööle sügisest 1979, aga tegelikult käisin poole kohaga juba eelmise aasta talvest, kui õpetajat enam ei olnud. Minu esimene ülesanne oli orkestriga ülevaatusele minna. Lood olid poole peale õpitud. Päris hästi läks — saime esimese kategooria,» jutustab Helve.

Pealinna teda ei tõmmanud — kodukant oli talle liiga armas. Küll aga mõtles ta nooremana teise ameti peale.

«Algul plaanisin ajakirjandust õppima minna, sest mulle meeldis kirjutada ja meeldib seniajani. Kirjutasin kaastöid ajalehtedele, «Noorte Hääl», «Tee Kommunismile» ja «Nõukogude Õpetaja».»

Luuletanud pole Helve kunagi, ka sahtlipõhja mitte. «Mõned laulusõnad olen vajadust mööda ümber kohandanud ja teinud laagrilaule, aga mul peab viis ees olema, muidu vaimu peale ei tule.»

Huvijuhitööd peab ta parajalt loominguliseks, tuleb ju selles ametis kõikvõimalikke ürituste plaane ja kavasid välja mõelda.

«Paberitöö ei meeldi mulle mitte üks teps,» ütleb Helve bürokraatia kohta.

Huvijuhi eriala tuli Helve arvates loomuliku lisana, sest muusikaõpetaja koormus on alati üsna väike olnud, isegi kui ringitöö juurde lisada. Huvijuht on ta olnud 15 aastat.

Huvijuhi loominguline töö

«Vahepeal kaovad küll ideed täielikult ära ja tuleb must masendus peale. Mõtlen, et panen ameti maha ega tee enam mitte midagi.

Siis on vaja majast välja minna, ringi liikuda ja vaadata, mida teised teevad,» räägib Helve. Tema arvates mingil ajal inimene ammendab ennast ja seepärast on töökohavahetus normaal-ne — uues kohas on ju vanad ideed nagu uued.

Helve kurvastab, et arvutibuumi tõttu kadusid paljud ringid koolist või jäid tagaplaanile. «Meil näiteks kadus viis aastat tagasi aastaid tegutsenud rahvamuusika orkester. Üks koosseis lõpetas kooli, uus kiratses ja kiratses, aga ei läinudki käima. 25 aasta juubeli saime ära pidada, aga 30 enam ei jõudnud.»

Ta loodab, et millalgi tuleb orkester tagasi, kuid lapsi jääb koolis järjest vähemaks ja nende seast huvilisi leida on raskem kui suurema kollektiivi seast.

Helve ei pea kaua mõtlema, mis on talle lastega töötamise juures kõige olulisem. «Väga oluline on tahtmine lastega koos tegutseda. Kui ikka ei taha, siis vägisi ei saa panna midagi tegema.»

Enda kohta ütleb ta, et tahtmine ei ole vist üle läinud, kuigi vahel kipuvad ideed otsa saama ja tekib tunne, et enam ei taha. Selle tundega on aga nii, et ühel päeval see on ja järgmisel ei ole ning siis tuleb jälle mõtteid, mida võiks ette võtta.

«Seda ma ei ole kunagi mõelnud, et ma koolist ära läheksin. Mulle on pakutud võimalust kandideerida valla kultuuritöötaja kohale. Ma isegi ei kaalunud seda sügavalt. Ma ei taha töötada suurte inimestega, vaid lastega,» räägib õpetaja.

Huvijuhina peab Helve oluliseks traditsioonilisi üritusi, mida kool tähistab igal aastal. Eriti meeldib talle korraldada eesti rahva tähtpäevadega seotud üritusi, nagu vastlapäev, kadri- ja mardipäeva karneval ning jõulud.

Eelmisel sügisel tähistati koolis leivanädalat, mil aukohal troonis leivast valmistatud koolimaja. Seda oli nii põnev vaadata kui ka maitsev süüa. «Mõnele lapsele hakkas see nii meeldima, et nad arvasid, et leivamaja tuleks järgmisel aastal ka teha,» lausub Helve.

Üritused vajavad puhkeaega

Mõni üritus kaob aga vahepeal ära ja nii peabki juhtuma. «Näiteks sügisnäitust tegime aastaid ja siis ükskord ei laekunud sinna enam midagi. Mõtlesime, et las ta siis olla. Läksid mõned aastad mööda, õpilased vahetusid ja kõik arvasid, et see on täiesti uus ettevõtmine,» jutustab Helve. «Ei maksa väga kurvastada, kui mõni asi läbi kukub. Las ta vahepeal puhkab.»

Helve juhatab juba kümme aastat laste folkloori- ja murderühma. Praegu on selles 12 õpilast. Eelmisest sügisest saadik tegutsevad aga emad ja lapsed koos ühise rühmana Ilolatse ja Emad.

Mulgi murde rühmaga mindi kümme aastat tagasi esimesele laste murdeluule- ja laulupäevadele Tallinna. 2000. aastal korraldati need ühiste jõududega Holstres, Paistus ja Tarvastus.

Aasta enne seda käisid Holstre lapsed murdepäevadel Sillamäel.

«Sealsed lapsed olid väga sõbralikud ja tahtsid meiega suhelda, aga sellest ei tulnud midagi välja, sest me ei osanud teineteise keelt,» nentis õpetaja.

Korraldas Holstres keelelaagri

Samal ajal hakkas Integratsiooni Sihtasutus välja kuulutama integratsioonilaagrite projekte. «Naljaga pooleks sai öeldud, et teeme ka järgmisel aastal laagri. Juhtuski nii, et esimese korraga saime selleks ka raha. Võtsime sihiks Sillamäe lapsed,» meenutab Helve.

Esimesel suvel oli laagris 30 Sillamäe ja 15 Holstre last. Sel suvel korraldati aga laagrit juba neljandat korda ja enam-vähem sama õpetajate koosseisuga kui alguses. Iga päev on kaks eesti keele tundi. Keelt õpitakse mängude ja muude tegevustega.

Mingit vastuolu eesti ja vene laste vahel pole laagris kunagi tekkinud, kõik sulasid ühte. Kahenädalase laagrivahetusega lapsed eesti keelt muidugi selgeks ei saa.

«Selle projekti eesmärk on pigem see, et vene lapsed julgeksid kasutada neid eesti keele teadmisi, mis neil on. Püüame saavutada, et nad ei kardaks vigu teha, vaid ütleksid oma mõtteid välja hoolimata sellest, kas käändelõpud on õigesti,» rääkis Helve.

Nii parandavad laagrilised üksteist sõbralikult: õpetajad laste keelekasutust ja lapsed omakorda õpetajate venekeelseid väljendeid.

Laagrivahetusse mahuvad kindlasti ka sportmängud, rahvuslikud ja keelealased võistlused, laulumängude õppimine ning reisid nii lähiümbrusesse kui kaugemale.

Kurat ei võtnud ainult sõrmi, vaid terve käe

Laagri korraldamise ja huvijuhiameti kõrvalt on Helve viimasel ajal aega näpistanud päris omapäraseks harrastuseks. Nimelt koob ta kaltsuvaipu.

«Paistus on väga aktiivne käsitööringi eestvedaja Maie Teng, kes pani teljed üles. Mõni tublim istus juba talvel nende taga.»

Helvet algul see üldse ei huvitanud, aga ükskord pandi ta tühjade telgede taha ja näidati ette, mida teha tuleb. «Annad kuradile sõrme, võtab terve käe,» naerab naine tagantjärele.

Algul olid teljed kultuurikeskuse külmas keldris. «Vahel istusin seal öösiti, puhur oli kõrval, ja lasin niimoodi poole kaheni öösel, kuni uni peale tuli,» jutustab Helve. «Mõnikord hakkas öösel üksinda külmas keldris õudne ka.»

Selle aja jooksul on ta kudunud üle kahekümne kaltsuvaiba, mitu neist on ära kingitud.

Koolis on hea aura

Kui ajaloosse sisse lugeda ka 100-aastane Pulleritsu kool, saab Holstre Põhikool sel aastal 171-aastaseks, Holstre koolimajal täitub järgmise aasta sügisel 70 aastat. Kohalikke lapsi on Holstre koolis tublisti üle poole ja kes teab, on see hea või halb, et õpetajad neid läbi ja lõhki tunnevad.

Kooli omapäraks peab Helve seda, et kogu kooli personal teeb üritusi koos. Holstre koolis on tema arvates omamoodi aura, sest võõrad inimesed ütlevad, et tunnevad ennast seal hästi.

«Vahel on probleeme kojuminekuga — õpetajad ei taha eriti ära minna. Nädalavahetustel juhtub ikka, et keegi helistab ja lustib, kas ma ei tahaks koolimajja minna, tema küll tahaks. Koolis on ju ka raamatukogu ja internetipunkt. Väikeses koolis on oma pere tunne, sest kõik on ühise asja eest väljas.»

ametikäik

Helve Hrabrova on töötanud ühe aasta Viiratsi lastekodu majandusjuhatajana, alates 1979. aastast töötab ta Holstre Põhikoolis muusikaõpetajana, millele 15 aastat tagasi lisandus huvijuhi amet.
Lisaks juhendab ta Holstre kooli folkloori-ja murderühma «Ilolatse», millest eelmisel sügisel sai emade lisandudes «Ilolatse ja emad».

Allikas: Helve Hrabrova

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.93