Näitust külastanud Alma Eliste lemmikud olid Jaan Pääsukese portreefotod. Foto: Elmo Riig

Fotograafiat on kõigi eitajate ja kahtlejate kiuste ikka kunstiks peetud.

Teadusajakirjanik Tiit Kändler on arvanud: «Iga foto ülim soov on jutustada lugu.» Ta on kinnitanud, et see kuulub otsapidi kirjanduse alla: «Foto ütleb peamiselt kahte asja. Et maailm on tegelikult lihtsam, kui me arvame. Ja et maailm pole sugugi nii lihtne, kui arvame. Foto jutustab loo.» («Eesti Päevaleht», 11. juuni 2004)

Niisugusest seisukohavõtust lähtudes on huvitav heita pilk praegu Viljandi Kunstisaalis eksponeeritavale näitusele «Lase hetkel särada». Pealkiri on päris tabav — eks ole ju iga ülesvõte tabatud hetk ja mis saab veel uhkem olla, kui see hetk ka särab. Aga säravad nad ju tõesti, sest tegemist on valikuga Viljandi Maksifoto korraldatud digifotovõistlusel auhinnatud ja tähelepanu köitnud piltidest.

Vaid rõõmuhetkedest see väljapanek siiski ei koosne, tegemist on mosaiigiga meie tuhandepalgelisest tänapäevast.

Subjektiivsus või objektiivsus

Näituse avamise ajal teatati ka võistluse võitjad. Pole põhjust hakata neid üle kordama. Žüriide otsused pole vaatajale kõige tähtsamad. Kunsti puhul mängib subjektiivsus tihti vägevamat rolli kui objektiivsus.

Selle väite tõestuseks on tähena fotograafiataevasse ilmunud Toomas Rähn. Paar aastat tagasi Ugalas eksponeeritud Viljandi fotovõistluselt ta avastasin. Rähni värvilised Viljandi vaated olid kui õhkõrnad maalid või kaunid ja lüürilised luuletused. Neid võis mõneti võrrelda Julius Mageri meisterlike mustvalgete maastikega.

Aga neid pilte peeti vaid ergutuspreemia vääriliseks.

Tänavu sai Toomas Rähn oma kahe valiku eest nii peapreemia kui Viljandi Linnavalitsuse preemia.

Esimene valik kannab pealkirja «Läbi linna, läbi aja» ja on huvitav selle poolest, et kõigil kuuel pildil on korraga Viljandi vaated kahest eri sajandist, ühendajaks jalgratturi motiiv. Kunstiliselt kõrgel tasemel fotod pakuvad äratundmisrõõmu vanematele ja uudisehõngu noorematele viljandlastele.

Loodusmotiividel põhinev nelik «Vaikuse peegeldus» on kunstiliselt veelgi õnnestunum.

Lapsed on olulised tegelased

Teise viljandlase Valdo Otsa kolmiksari «Lugu armastusest ja hoolimisest» on sisukas ja mitmeplaaniline. Sealt ei puudu ka laps. Peab nentima, et laps pole meil argielus ega kunstis praegu kuigi tähtis tegelane.

Sellele näitusele on lapsi fotokaamera vahendusel siiski ootamatult palju ilmunud: Jaan Pääsukese klassikalisest lapseportreest «Naeratus» Juss Maido lavastusliku «Hetkeni», millel poiss istub rööbastel läheneva rongi ees.

Digifotode võimalusi on huvitavalt ära kasutanud Inge Sõelsepp oma sarjas «Variatsioonid hõbepaberile» ja Paavo Kuldkepp närvitundlikus ülesvõttes «Vaimne pinge», milles mängivad teravalt nii motiivid kui värvid.

Huvitavat on palju. Jäägu avastamisrõõm igaühele endale. Vanasõnagi ütleb: «Oma silm on kuningas.» Pealegi on näituse keskpunktis Kristina Inozentseva «Silmad». Meie vaatame neid. Nemad vaatavad meid. Ja hetked hakkavad särama.

Näitus

Fotonäitus «Lase hetkel särada» Viljandi Kunstisaalis.

Oma töid näitavad Viivi Ahonen, Epp Ennemuist, Kaido Haagen, Aavo Iin, Kristina Inozentseva, Marten Kaevats, Joel Kopli, Paavo Kuldkepp, Ülle Kübarsepp, Jürgen Laos, Maarika Leever, Juss Maido, Jaan Männik, Valdo Ots, Jaan Pääsuke, Raimond Raadik, Kaspar Ranno, Eha Roosalu, Pirko Runnel, Toomas Rähn, Hanna Samoson, Andres Seepõld, Rain Seepõld, Vahur Siim, Oleg Švaikovski, Inga Sõelsepp, Toomas Sõelsepp, Malev Toom, Meeli Tulik ja Vello Vaino.

Näitus on avatud 5. augustini kella 12—17.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 1